10. august 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Oma ideede esitamisel ja toetamisel olen käinud seni üsna sarnast rada. Tundsin, et mul oleks vaja argumenteerimiseks häid nippe, ning panin end kirja Margo Loori koolitusele „Argumenteerimine juhtimises“. Ma ei ütleks, et argumenteerimine on minu jaoks probleem, kui olen saanud ennast korralikult ette valmistada. Olen selline inimene, kes tahab teada kogu tausta ning mõelda läbi võimalikud stsenaariumid ja argumendid. Muret tekitavad minu jaoks pigem ootamatud olukorrad, kus keegi ründab mu ideed argumendiga, mida ma ei ole osanud ette näha. Seda veel eriti siis, kui ma ei ole teemaga 100% kursis.

Usun, et paljud on sattunud olukorda, kus oleks vaja midagi veenvat öelda, aga äkitselt on pea täiesti tühi, mitte ühtegi mõtet. Sellel hetkel ei tule pähe mitte ühtki mõjuvat põhjust oma idee toetuseks. Kui koosoleku teema on juba muutunud või möödas on mõni tund, tuleb tagantjärele see AHAA-moment ja pähe tulevad suurepärased argumendid, mis oleksid idee kindlasti maha müünud. Kui need mõtted tuleksid ainult õigel ajal!

Eriti keeruliseks läheb olukord siis, kui vastane on väga emotsionaalne, kergesti ärrituv ja pealetükkiv. Emotsionaalsete inimestega on pea võimatu ratsionaalselt argumenteerida. Nad lähevad keema ja sellest hetkes peale ei kuula nad ühtegi su sõna, võtavad iga sõna rünnakuna ja asuvad n-ö kaitsesse. Minu arvates on neid ikka väga raske, kui mitte võimatu, ennast uuesti kuulama panna.

Teine äärmus on pealetükkivad suhtlejad, kes segavad su jutule pidevalt vahele. Oled vaevalt saanud juttu alustada ja oma ideed selgitada, kui juba sind katkestatakse ja nii pidevalt kogu vestluse vältel. Neil on igale sinu lausele vastulause ja nad ei kavatsegi oodata, et sa oma jutu lõpetaksid. Raske on sellises olukorras ise selget pead säilitada, sest kui keegi pidevalt vahele segab, lähevad endal ka mõtted sassi ja oluline info võib ununeda.

Margoga tegime koolituspäeval paarisharjutustena kõik sellised situatsioonid läbi ja uskuge, igale olukorrale on lahendus. Margol oli igaks puhuks tehnika, mis takistustest mööda aitab. Pärast koolitust seadsin endale kolm eesmärki, mida arendada, kui tahan parem argumenteerija olla.

1. Sain aru, et ka minul on tegelikult komme vahele segada, eriti kui teise poole jutus on midagi, millega ma ei nõustu. Pärast koolitust olen püüdnud seda viga vältida ja olla parem kuulaja. Ma pakun oma idee välja alles siis, kui teine pool on oma argumendid esitanud ja rahulikult lahti seletanud.

2. Olukorras, kus ei ole pikalt aega vastuargumendile mõelda, soovitas Margo Loor kasutada peegeldamismeetodit ehk korrata vestluspartnerile tagasi seda, mis ta just ütles, näiteks „Kas ma saan õigesti aru, et teid häirib toote kallis hind?“. Olen avastanud, et minul on peegeldamisest kasu, sest nii mõtestan ma teise öeldu paremini lahti ja sageli suudan peegeldamise käigus välja mõelda vastuargumendi.

3. Muidugi on kogu asja võti eeltöö. Katsun ette kujutada, milliseid miinuseid võidaks minu idee juures näha, ja proovin juba eelnevalt neid n-ö ümber lükata. Proovin leida vead ja tuua sinna juurde kohe ka head. Näiteks kui keegi ütleb „sellel telefonil on väga vähe mälu“, siis võiksin talle kohe vastata „sellel mudelil on tõesti vähe mälu, sellest ka soodsam hind, kui tahate suurema mälumahuga telefoni, siis on see võimalik, lihtsalt natukene kõrgema hinna eest“ ehk ma nõustun negatiivsega, aga toon sinna juurde tasakaalustamiseks kohe ka midagi positiivset.

Üks mõte koolituselt, mida edaspidi endaga kaasas kannan: mitte tugevama argument ei võida, vaid tugevam argument võidab!