Autor: Kaisa-Triin Karu • 1. veebruar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Meie ühise ringkäigu ajal Estraveli viiekorruselises peakontoris tekib mul kahtlus, et kogu kollektiiv tuli äsja soojalt maalt puhkamast. Kuidas muidu õhkab igast ruumist, kuhu siseneme, nii palju positiivset energiat ja mind tervitatakse laia naeratusega. Uurin Annelt pärast ühist ringkäiku, kuidas ta saavutab selle, et igas toas võetakse teda vastu nii vaba oleku ja siira naeratusega, nagu siseneks ruumi oma õde-vend, mitte ettevõtte tegevjuht. „Ma lihtsalt olen selline inimtüüp,” mõtiskleb Anne. „Kui mul on vaja kellegagi midagi rääkida, siis tõusen toolilt püsti ja lähen ja räägin inimesega näost näkku,” on Anne arvamusel, et see harjumus aitab tal hoida töötajatega lähedasi suhteid. Anne on oma olemuselt inimeste inimene. „Kui inimene ei tee oma tööd loomulikult, ei tule mitte midagi välja. Kui hakkad tegema tööd juhtimisraamatute järgi, siis kas võtad selle omaks ja see ongi osa sinust või unusta üldse ära,” usub ta, et loomulik käitumine mõjub kõige paremini.