1. veebruar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Maksumaksjad seisavad ikka ja jälle küsimuse ees, millised kulutused saab lugeda ettevõtlusega seoses olevaks ja milliseid tuleb maksustada. Kusjuures küsimus ei puuduta ainult tulumaksu, vaid ka käibemaksu. Kui kulutused on tehtud ettevõtlusega seoses, siis ei teki ettevõtjal tulumaksu maksmise kohustust ja tal on õigus ka ostmisel tasutud sisendkäibemaks tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata. Ühed enim segadust tekitavad kulutused on ettevõtjate jaoks kontorisse muretsetud esmaabi ja tuleohutust tagavad vahendid, olgu need siis tulekustutid, tuletekid või esmaabikapi sisu.

Esmaabivahendid, mida tööandja peab töötajatele soetama, on loetletud sotsiaalministri 13. detsembri 1999. a määruses nr 82 „Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine” ja selle kohustuse täitmine ei too kaasa maksukohustust. Määrus on välja antud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 4 alusel. Määruse kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama esmaabivahendite olemasolu töökohtadel, samuti ruumi, kus vajadusel saab anda esmaabi ja hoida kannatanut arstiabi saabumiseni. Nähtavatele kohtadele tuleb paigutada juhendmaterjalid esmaabi andmise viisidest (plakatid, brošüürid jm näitlikud materjalid). Tuleb määrata isik, kes vastutab esmaabivahendite korrashoiu eest. Esmaabivahendite asukoht peab olema nõuetekohaselt märgistatud ja asuma kergesti ligipääsetavas kohas, samuti peavad olema nähtavale kohale välja pandud telefoninumbrid abi kutsumiseks (ühtne number 112). Nähtavale kohale tuleb trükitult paigutada ka andmed töötajate kohta, kes oskavad anda esmaabi. Tööandja peab selgitama töötajale, kuidas toimida tööõnnetuse korral, milliseid abivahendeid sel puhul kasutada, kust neid on võimalik saada ning kuhu ja kelle poole esmaabi saamiseks pöörduda. Tööõnnetuse või töötaja haigestumise korral tuleb tagada esmaabivahendite kättesaadavus, esmaabi andmine kohapeal selleks koolitatud töötaja poolt, operatiivne sidevõimalus ettevõtteväliste teenistustega (ühtne number 112) ja vigastatu või haigestunu toimetamine kas tervishoiuasutusse või koju (vastavalt arsti korraldusele).

Ühtlasi on määruses loetletud miinimumnõuded esmaabivahenditele väikeettevõttes või ettevõtte eraldiseisvates struktuuriüksustes. Küll aga tuleks siinkohal rõhutada, et esmaabitarvete komplekti ei kuulu ravimid. Seega ravimite muretsemine ei ole tööandjale õigusaktidest tulenev kohustus, välja arvatud mõni spetsiifiline valdkond, kus valdkonda reguleeriv seadus selle nõude otsesõnu sätestab. Kui tööandja endale sellise vastutuse võtab ja töötajatele ravimeid soetab, siis tehtud kulutusi ei käsitleta ettevõtlusega seotud kuluna ja tööandjal tuleb arvestada maksukohustusega.

Tihti huvitab maksumaksjat, et kui esmaabivahendeid ostetakse suuremas koguses või kui ostetakse esmaabivahendeid, mida määrus ei nimeta, siis kas säärasel juhul lähtutakse maksukohustuse selgitamisel sellest, kuidas esmaabivahenditele tehtud kulud on ettevõtlusega seotud. Kui tegemist on suure ettevõttega, on ilmselge, et esmaabivahendeid ostetakse suuremas koguses, et tagada igal ajal töötajate jaoks vajalikus koguses esmaabivahendeid, ja see ei tekita maksukohustust.

Samamoodi käsitletakse ka viidatud määruses nimetamata esmaabivahendite soetamist – kui sellised vahendid on töötaja töö iseloomust lähtuvalt vajalikud ja mõistlikud, ei teki maksuriski. On ilmselge, et nõuded ehitaja või kaevuri tööohutusele ja vajaminevatele esmaabivahenditele on suuresti teised kui näiteks raamatupidaja puhul.

Kui esineb olukordi, kus tulenevalt valdkonda reguleerivatest õigusaktidest on ettevõtjal kohustus ravimeid soetada, siis lähtutaksegi konkreetsetest õigusaktidest ja õigusaktist tuleneva kohustuse täitmine ei tekita maksukohustust.

Allikas: raamatupidaja.ee