Kui töö teeb õnnelikuks

Tiina Saar-Veelmaa
Tiina Saar-Veelmaa

Praegu eksisteerib Eestis veel selge lõhe selle vahel, mida soovivad inimesed töökohtadelt ja mida tööandjad on valmis pakkuma. 11-aastase karjäärinõustaja kogemusega Tiina Saar-Veelmaa näeb tihti, et nõustamisele tulevad inimesed ei naudi enam oma tööd nii nagu võiks. Lähemal analüüsimisel tuleb neile üllatusena, et neil on õigus õnnelikule karjäärile.

Kui Steve Nobeli raamat „Õnnelikuks tööga” eesti keeles ilmus, olin siiralt rõõmus. Hoolimata sellest, et meil on olnud pea 20 aastat aega ehitada uut lähenemist töömaailmas, on see praktikas visa juurduma. Tee-tööd-siis-tuleb-armastus-suhtumine on olnud nagu kahe teraga mõõk, mis suure pühendumuse kõrval on toonud ka palju kannatusi, läbipõlemist ja tervisekadu.

Nobel alustab oma raamatut arutlusega, kui palju inimesi maailmas töö tõttu kannatab, olgu siis põhjuseks, et me ei tunne end oma erialal hästi, et meie väärtused erinevad tööandja omadest või et oleme alamakstud või -tunnustatud. Aga inimene pole loodud kannatama.

Inspireerituna budistlikust maailmavaatest põhjendab Nobel, miks meil on õigus kannatustevabale õnnelikule elule. Aga isegi kui me ei juhinduks ühestki religioossest maailmavaatest, elame hingerahu ja rahuldust pakkuva elu ootuses. Meie kultuuriruumis on liiga kaua valitsenud suhtumine, et töö on tõsine asi, mis ei peagi alati meeldima – kes kannatab, see kaua elab, peaasi, et leib lauale tuleks ja saaksime oma igapäevakohustused täidetud.

Uutmoodi töökultuur

Loomulikult on inimestel ka hirm, et kes neid siis seal tööturul avasüli ootab, kui nad ei soovi enam teha tööd, mida tänaseni on teinud. Ümberõpe võtab omajagu aega isegi elukestva õppe ajastul, laenud aga vajavad maksmist ja elatis teenimist ka sel ajal. Ükskõik millised poleks pragmaatilised põhjused mitterahuldava töö või tööandja väljakannatamisel, on nüüdseks teadusuuringute toel selge selle varjukülg.

Esialgsest frustratsioonist saab peagi stress, mis võib viia depressioonini, mõjuda halvasti füüsilisele tervisele ja panna lisaks meile endile kannatama ka meie lähedased. Eestis ei ole tehtud suuremahulisi uuringuid mitterahuldava töö halva mõju kohta inimeste tervisele, kuid meie naaberriikide näitel on muretsemiseks põhjust.

Nobel paljastab nõiaringi majandusloos, kus alates söekaevandamisest on loodetud, et nüüd tuleb rikkus ja õndsus, mis päästab meid orjusest, aga ei toonud seda tööstusrevolutsioon ega too ka infoajastu. Igal revolutsioonilisel ideel on oma varjuküljed, ja mis peamine, kohe tekivad uued sihid, nõudmised ja kohustused, mille järele küünitada. Mis kokkuvõttes lahustavad ära selle, kes me tegelikult oleme. Pidev nimekiri asjadest, mida tegema peame, võib viia eksistentsiaalse läbipõlemiseni.

Mida rohkem tabame end kriitililistelt mõtetelt enda, teiste ja ühiskonna aadressil, seda selgem on, et oleme iseennast unarusse jätnud. Öeldakse, et inimene hakkab virisema, kui teda pole ära kuulatud. Töökohtadel juhtub seda siis, kui juhid ei ole avatud, toetavad ja kaasaegse lähenemisega. See viib inimesed kurtma kohvi- ja suitsunurkadesse. Tekib jõuetuse tunne, et me ei suuda midagi muuta.

Paraku algab ikkagi kõik meist endist. Kui kipume virisema ja kritiseerima, järelikult pole me ennast kuulanud. Me pole oma vajadusi ja väärtusi tõsiselt võtnud, seepärast oleme rahulolematud. Kui aga oma väärtused, ootused ja vajadused selgeks mõelda, tuleb sellest ka ümbritsevatele teada anda ja sealt tekib võimalus muutuda. Nobel rõhutab Viktor Frankly mõtte toel, et igal inimesel on võime igal hetkel muutuda.

Kui me ei võta muutuste teekonda ette, on oht sattuda kaeblemise autopiloodile, mille äärmuslikku vormi tuntakse kõrge mooni sündroomina (Tall Poppy Syndrom, TPS), mis avaldub solvangutes, rünnakutes teiste inimeste loomupäraste annete ja väärtuste aadressil. Kui selline suhtumine hakkab valitsema töökeskkonnas, demoraliseerib see ka neid, kes üldjuhul oma tööd naudivad.

Eestit väisas mõni aeg tagasi Londoni ülikooli professor Adrian Furnham, kes tegeleb tuleviku-uuringutega. Muuhulgas räägib ta paeluvalt X-, Y- ja Z-generatsiooni erinevustest. Y-generatsioon (sünd alates 1980) on põlvkond, kes ei soovi tööl käia, vaid soovib teha põnevaid asju. Neil on ootus avatud ja hierarhiavabale töökultuurile, kus nad saavad kaasa rääkida. Nad tahavad vahetut tagasisidet (gamification’it – nagu arvutimängudes) ja ohtralt tunnustust, pelgavad jäiku süsteeme ja struktuure ega usalda direktoreid.

Jäikadele, stagneerunud töökeskkondadele (mida kahjuks leidub rohkesti veel riigisektoris, hariduses, aga ka suures osas tootmises jm), kus on palju reegleid ja kus ei olda muutustele altid, eelistavad noored pigem maailmas ringi vaadata. Nad hääletavad jalgadega ja lahkuvad kodumaalt. Kõige uuem karjääriparadigma ütleb, et inimesed soovivad teha piirideta karjääri, valida endale tööandjaid, kes aitaksid neil nende unistusi ellu viia, mitte vastupidi. Ja see pole ainult noorte ootus, seda vajavad kõik.

Praegu eksisteerib Eestis veel selge lõhe selle vahel, mida soovivad inimesed töökohtadelt ja mida tööandjad on valmis pakkuma. Nõustanud ka paljusid koole, kinnitan, et see lõhe on üsna suur sealgi.

Kurb tõsiasi on, et kui see piisavalt kiiresti ei muutu, jookseb Eesti talentidest tühjaks. Üks maailma hinnatumaid tööandjaid, MindValley küsib konkursi kõikides etappides kandidaatidelt, kuidas see töö ja organisatsioon aitab sul sinu unistusi ellu viia. Tegelikult soovivad südames kõik, et nende tööandjad seda neilt küsiksid. Vastupidiselt sellele tuleb rohkem ette olukordi, kus tööandjal on soov inimestest välja pigistada kõik ja rohkemgi veel. Et inimesed töötaksid organisatsioonide heaks, teeniksid neid, selle asemel et inimesi (loe: kalleimat vara) teenida.

Uus elu algab alati täna

Kasutan oma koolitustel ja nõustamisel Kanada karjääriprofessori Norman Amundsoni väärtuste ratast, kus palun inimesel välja valida kolm väärtust, kui ta peaks homme valima uut töökohta, ja siis palun hinnata, kui rahul on ta nende väärtustega oma praegusel töökohal, skaalal ühest kümneni. Kuueaastane praktika selle töövahendiga on näidanud, et kui inimesed panevad enda jaoks olulistele väärtustele punktid viis ja alla selle, on nad suures läbipõlemisohus.

Küsin siis nendelt inimestelt, kas nende juht teab nende ootusi. Vastuseks saan enamasti, et ei tea. Kui töökultuur pole avatud, kui inimesed ei taju end võrdse partnerina, kui neil on hirm rääkida oma ootustest ja vajadustest, pole lootustki, et niipea midagi paremaks läheb.

Kuna kannatada aga ei tohi, on igaühe isiklik vastutus oma õnn tagasi võidelda. Steve Nobeli raamat pakub selleks hulgaliselt nippe, mõtteid ja töövahendeid.

Oma kogemusele tuginedes julgustan endale teadvustama, et tööõnn ja karjäär tähendavad tänapäevases käsitluses (täpsemalt juba aastast 1960) rahuldust pakkuvat eneseteostust. See tähendab, et inimesed peavad olema oma tööeluga rahul ja eneseteostus on suurem tervik kui pelgalt töö. See on tasakaalus elu tervikuna, kus on õiges suhtes töö, hobid, õpingud, vaba aeg, lähedussuhted ja elustiil.

Tööõnne valem on tegelikult lihtne: soovime tunda, et see, mida teeme, on mõttekas ja muudab maailma paremaks. Lisaks soovime jätta endast püsiva jälje ning olla töökohal tunnustatud ja hinnatud just sellisena, nagu inimestena oleme. Kui me ei saa oma andeid täiel määral rakendada, kui töövoog on katkestusterohke, info ei liigu, tunnustust pole, puudub kindlustunne, koostöö ei toimi või esinevad muud probleemid, siis ei saa me rakendada oma täit potentsiaali ja tulemus, mille organisatsioon lõpuks kätte saab, on keskpärane. Rääkimata sellest, et oma annete mitterealiseerimine on patt ja muudab meid sisemiselt rahulolematuks.

Kui teeme oma tööd mõru maiguga, ei täitu meie unistused iialgi. Nagu öeldakse: oled see, millest pidevalt mõtled. Ainus võimalus muutuda, on olla teenimisvalmis juba oma praeguses töös, näha selle igas aspektis midagi head. Karjääriplaneerimine on elukestev nagu õppiminegi. Peame oleme valmis selleks, et tulevikus tuleb meil ka üheksakümneselt möllu panna, vitaalne ja aktiivne olla. Seega peame oma elukvaliteeti kogu aeg tähelepanu all hoidma.

Alustada võiks põhjalikust eneseanalüüsist: kes ma olen ja mida ma vajan, mis on minu väärtused. Edasi tuleks unistada julgelt, isegi vinti üle keerates. Ja siis püüda näha võimalusi muutusteks, leida sillad, mis aitaksid meid unistuste poole.

Soovitan end sel teekonnal mitte üksi jätta, vaid leida inspireerivaid teekaaslasi, samuti meistreid ja mentoreid, keda järgida. Ümbritseda end innustavate ja põnevate inimestega ning nautida iga sammu teekonnal, mida pole kunagi hilja alustada.

Allikas: sekretär.ee (artikkel ilmus Õpetajate Lehes)

Osale arutelus

  • Tiina Saar-Veelmaa, karjäärinõustaja

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Personaliuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Tööriistad

Peopaik

Peppersack – tee ajalooliste maitsenaudinguteni

Tallinna vanalinna südames, ajaloolise Raekoja ligidal asuv restoran Peppersack pakub meeldejäävaid maitseelamusi. Lisaks saab nautida mõõgavõitlejate igaõhtust efektset etendust.

Pidupäev Hestia Hotel Laulasmaa Spa's

Laulasmaa loodus on maagiline. Just siit on ammutanud inspiratsiooni maailma enim mängitud kaasaegne helilooja Arvo Pärt ja just siin on seetõttu 2018. aasta sügisel avanemas muusikasõprade meka – Arvo Pärdi Keskus. Kust siis veel ammutada häid mõtteid, kui mitte Laulasmaalt?

Valdkonna töökuulutused

TAMMISTE PERSONALIBÜROO otsib VÄRBAMISPARTNERIT

Tammiste Personalibüroo OÜ

04. oktoober 2018

FRUIT XPRESS otsib PERSONALIJUHTI

Tammiste Personalibüroo OÜ

25. september 2018