29. aprill 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Inimene on mõtlev ja emotsionaalne olend, keda ohustavad aspektid nagu negatiivsed emotsioonid, irratsionaalne mõtisklemine ja düsfunktsionaalne käitumine. Enamasti suudame need mõtted vaidlustada ja halb tunne ei püsi seetõttu kaua ega mõjuta suurel määral meie igapäevast toimetulekut, kliinilises praktikas aga kohtame sageli sekundaarse häirena depressiooni, mille puhul pidev, üldistav negatiivne mõtisklemine viib püsiva meeleolulanguseni, motivatsiooni, tahteaktiivsuse ja naudingu vähenemiseni enamikus olulistes eluvaldkondades (sh töö ja töövälised tegevused), mida omakorda kinnitab käitumuslik vältimine. 

Mis on läbipõlemissündroom? 

Kliinilises praktikas vähekasutatud, kuid tavakõnepruugis laialt levinud „läbipõlemine” asetseb eelmainitute vahepeal: läbipõlemine on stressisündroom, mida kogetakse seoses oma tööga. Kirjanduses on seda nimetatud ka tööga seotud depressiooniks, ent sisuliselt pole see siiski õige. Depressiooni korral avalduvad sümptomid olukordadeüleselt, läbipõlemise korral siiski vaid tööga seonduvalt. Läbipõlemissündroom pole haigus ning sellise nimega häiret psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioonist ei leia. 

Sagedasimad läbipõlemise sümptomid on igapäevane tahtmatus minna tööle, mõtted läbikukkumisest, viha ja käegalöömine, isoleerumine ja eemalehoidmine, tööpäevaringne väsimus ja kurnatus, ükskõiksus ja huvipuudus oma töö vastu, positiivsete emotsioonide puudumine klientide vastu, pidev kella vaatamine, kliendikontaktide vältimine, küüniline ja süüdistav hoiak klientide suhtes, kolleegidega aruteludest loobumine, sagedased külmetushaigused ja peavalud, töölt puudumine, kehv uni, ülemäärane ravimite või alkoholi tarvitamine jne. 

Läbipõlemise definitsioon on hägune, kuid üldiselt peetakse selle tunnusteks füüsilist, psüühilist ja emotsionaalset kurnatust seoses oma tööga. Läbipõlemisest on enim ohustatud spetsialistid just sellistel erialadel, mis tegelevad teiste inimeste abistamisega (arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õpetajad jt). Sellistes valdkondades tegutsevatel inimestel on sageli kõrged ideaalid ja suur soov teisi aidata.  Ebarealistlikud standardid pannakse aga reaalses elus kiiresti proovile, kuna töötatakse pidevalt inimeste probleemide ja rahuldamata vajadustega.

Avastatakse, et abi, mida saame pakkuda, on alati limiteeritud ja sageli ebapiisav. See viib esimese läbipõlemissündroomi staadiumini: emotsionaalse kurnatuseni. Seejärel toimub järkjärguline emotsionaalse seotuse vähenemine oma klientidega ja taipamine, et liigne emotsionaalne hõivatus tekitab hoopis endale probleeme, mistõttu panustatakse abistamisse vähem. Nii tuntakse, et kliendid kasutavad sind ära, mis toob kaasa klientide ebaisikulise kohtlemise (teine läbipõlemise staadium).

Kui emotsionaalne kurnatus ja negatiivsed hoiakud klientide suhtes on kujunenud, siis kasvab rahulolematus iseendaga. Spetsialistid võivad mõelda, et ei mõista oma kliente ega saavuta piisavalt nendega töötades. Nii süvenevad veendumused, et ei olda oma töö väärilised, ja enesehinnang langeb. Töösse panustatakse seejärel järjest vähem (läbipõlemise kolmas staadium), mis kinnitab eespool toodud uskumusi ja säilitab negatiivseid emotsioone. 

Mainitud sümptomid tekivad järk-järgult ja võivad väljenduda erineval määral. Sekkumata võib läbipõlemissündroom saada eelseisundiks mitmele psüühika- ja käitumishäirele. 

Läbipõlemine võib tekkida nii isiksuslikel kui ka töökorraldusest tingitud põhjustel. Näiteks võib pärast koondamisi jääda ühe inimese kanda ülemäära suur hulk tööülesandeid, millega ei olegi reaalselt võimalik nõutud ajaga toime tulla. Sellisel juhul on läbipõlemissündroom normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. 

Keda läbipõlemine ohustab? 

Kõrgeim risk läbi põleda on nn tööst sõltuvuses olevatel (ingl keeles workaholic) isikutel. Viimast esineb enam A-tüüpi ja obsessiivsete joontega isikutel.   

A-tüüpi isiksused tegutsevad ja räägivad kiiresti, žestikuleerivad rõhutatult, nad on kannatamatud ja kiirustavad pidevalt, soovivad ka teisi tagant kiirustada, lõpetavad teiste lauseid nende eest, teesklevad kuulamist, kuid ise mõtlevad muule, vahetavad sageli teemat selleks, et saaks endale huvitavast kõnelda, võtavad endale liiga palju ülesandeid liiga lühikeseks ajaks ja korraga, vihastavad, kui teised inimesed on neist aeglasemad või vähem motiveeritud. Sellised inimesed on väga võistluslikud, neil on raske lõdvestuda. Isegi kui nad seda teevad, siis tekib süütunne, mis ei lase meeldivaid tegevusi nautida.

Sellistel isikutel on raske tekitada ja säilitada tasakaalu oma töö- ja eraelu vahel. See omakorda toob kaasa rahulolematuse lähisuhetega või isegi lahkumineku. 

A-tüüpi isikud ei ole ise muutusest huvitatud, kuna usuvad, et käituvad õigesti ja just teised inimesed peaksid end muutma ehk siis tegema asju kiiremini ja rohkem. Põhjus säärast käitumist jätkata on kindlasti ka selles, et meie ühiskond aktsepteerib seda ja tasustab kõrgelt. Niimoodi käituvatel isikutel on kordi suurem tõenäosus paljude eri psüühika- ja käitumisprobleemide, sealhulgas läbipõlemise väljakujunemiseks. 

Ka inimesed, kes on perfektsionistlikud ning tähtsustavad liialt korda, reegleid ja plaane, on altimad kogema läbipõlemist. Obsessiivseid ehk kinnisideedega isikuid iseloomustab jäik ja paindumatu mõtlemine. Neil on kõrged standardid kõige suhtes, mida ette võetakse, ja töö kontekstis on nad sageli väga rahulolematud, kui asjad ei ole nii, nagu nemad tahavad. Nad kulutavad palju aega selleks, et oma reegleid kehtestada, proovivad kontrollida teiste käitumist, nõuavad endalt ja teistelt reeglite ja kindlate standardite järgimist ega salli vigu. Neil on raske ülesandeid teistele delegeerida, sest nad usuvad, et teised ei tee neid piisavalt hästi. Nad proovivad korda luua kõiges, ka neis asjus, mida ei peaks korrastama või järjestama. Kui asjad ei lähe nende soovide järgi, võib tekkida ärevus või viha. Sagedased on tülid kolleegidega, kes käituvad soovitust erinevalt. 

Kui ootused on ebarealistlikult kõrged (näiteks: asjad peavad kiiresti ja kohe juhtuma, kõik peab olema maksimaalselt hästi tehtud, kõik peab minema minu tahtmise järgi.), siis on läbikukkumine ka kerge tulema, sest kõik asjad ei lähe enamasti nii, nagu sooviti. See tekitab negatiivseid emotsioone (pettumus, viha, süü, häbi, ärevus jne) ja toob kaasa probleemse käitumise (ületöötamine, vältimine, tülid jms). Selline mõtte-tunde-käitumise-nõiaring kipub ilma spetsiifilisi oskusi õppimata ja rakendamata säilima ja süvenema. 

Mida teha, kui oled läbi põlenud? 

Esmalt tuleks hinnata objektiivset tööolukorda ning leida, kas tööülesanded ja tähtajad on realistlikus vastavuses. Kui leitakse ebakõla, tuleb sellega kindlasti kiiresti tegeleda.

Teiseks tuleks üle vaadata isiklik läbipõlemise tekkerisk. Loomulikult pole siinkohal eesmärk muuta inimese isiksust, küll aga käitumist ning mõtlemise sisu ja protsessi, samuti negatiivsete emotsioonidega tegelemise ebakohaseid viise, mis probleemi säilitavad või süvendavad. Kognitiiv-käitumusteraapia tehnikatest on siin enim abi. Uute oskuste õppimise ja kasutamise eesmärk on muuta düsfunktsionaalset mõtteviisi (sealhulgas kõrgeid standardeid ja ebarealistlikke ootusi endale ja teistele), samuti muuta käitumist nii, et lühiajalise positiivse kasu (saab asjad kiiresti tehtud, ehk ka ülemuselt kiita) asemel ei saadaks pikemaajalist kahju (läbipõlemissündroom). 

Kõrgeid standardeid tuleb õppida ära tundma ja nende kõrvale püstitama käitumuslikes terminites realistlikke ja saavutatavaid ülesandeid. Õigesti planeeritud tegevusi tehes vaidlustatakse kõrgeid standardeid ja õpitakse ära, et nende poole pürgimine viib paratamatult läbikukkumiseni. 

Läbipõlemissündroomi all kannatajatel on igapäevased tegevused ilmselgelt saavutusega seotud tegevuste poole kaldu. Tööga seotud tegevusi on liiga palju, meeldivaid liiga vähe. Elus peab aga olema saavutuste ja meeldivate tegevuste vahel tasakaal. Meeldivaid tööväliseid tegevusi võiks olla erinevaid: kodus ja kodust väljas, üksi ja teistega koos, vaimseid ja füüsilisi. Kui meeldivaid tegevusi on vähe, siis positiivne emotsionaalsus langeb ja läbipõlemissündroomil (aga ka depressioonil) on kerge tulla. 

Kui ise hakkama ei saada ning tööga seotud emotsionaalne kurnatus, negatiivne mõtteviis ja probleemne käitumine püsivad, võiks alati pöörduda kliinilise psühholoogi vastuvõtule, et probleeme hinnata ja vajalikke uusi oskusi õppida. Palju abi võib saada ka kliinilise psühholoogi juhendamisest töökohal selleks, et tööst, isikutest ja keskkonnast tulenevaid riske hinnata ja vahetult  sekkuda. Vajadusel võiks abi saamiseks pöörduda ka töökeskkonnaspetsialisti poole.  

Allikas: kliinik.ee

* Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker 

Autor: Katri-Evelin Kalaus, kliiniline psühholoog, psühhoterapeut