Miks töötu ei taha tööle minna?

elenurm
Taimi Elenurm

Mida ootavad pikaaegsed töötud tööandjatelt? Milline on nende arvates hea ja halb juhtimine? Kuidas pikaaegne töötu tõhusaks töötajaks vormida?

Töötuse määr on Eestis langenud. 2015. aastal oli see 6,2% (aasta varem 7%). Mida teha, kui tööjõuturul pole enam vabu töötajaid, keda tööle kutsuda?

Heitunud ehk pikka aega tööta olnud inimesi on keeruline tööd otsima ergutada. Millised on töötute endi põhjendused, miks pole mõtet tööle minna. Millise töökoha nad siiski vastu võtaksid ning mida seejuures kardavad ja ootavad? Kui teada töötute arvamusi ja hoiakuid, võib sellest teadmisest olla kasu

  • nende värbamisel,
  • kohanemise toetamisel organisatsiooniga ning
  • töösuhete ja töö korraldamisel nii, et neist saaksid tõhusad ja lojaalsed töötegijad.

Tööklubides osalenute vastused heast ja halvast juhtimisest ja oma võimalustest juhile hea mulje jätta

Milline peaks olema tööandja, kelle juurde läheksid hea meelega tööle?

Tööklubides osalenud töötute arvamused:

* Ta näitab, et tunneb su töö vastu huvi ja on  olemas,  küsib, kuidas läheb.

* Tal on korralik välimus ja selge tekst, ta edastab täpsed tööülesanded.

* Töötingimused on sellised, et jääd terveks, ei saa nii, et pead kogu aeg rabama ja koju jõuad ainult magama. Töö tegemiseks peaks mõistlik aeg jääma ja kommi-kohvi võiks ka pakkuda.

Mõni näide lisaks

* Ta peab olema oma ala asjatundja ja arvamusliider, keda mu tutvusringkond teab. Ta ei pea olema oma valdkonna juhttegija, kuid peab tundma asja (mees, 21 a, kunstikalduvustega).

* Peab kinni lubadustest ega räägi niisama. Oskab suhelda ja tööd korraldada: suudab tööst rääkida rahulikult ja asjalikult, jääb rahumeelseks ka äpardumiste korral ja kui sa millestki kohe aru ei saa (mees, 25 a, õppinud koka ametit).

* Ei anna mõttetuid korraldusi. Lähtub tööülesannete andmisel töö sisust, mitte sellest, mis pähe tuleb, näiteks saadab sind WC-d koristama, kui tööd parajasti pole (28 a, naine, raamatupidaja haridus).

* Mulle meeldiks, kui ta tuleks päeva lõpus ja küsiks, kuidas mul on läinud, leiaks aega mu küsimustele vastamiseks ja selgitamiseks. Ta peab taluma stressi, jääma endaks ka pingeolukorras. Ta peaks oskama õpetada oma asja, aga oskama mind ka suunata, näitaks kuidas organisatsioonis karjääri teha (naine, 18 a, endine müügitöötaja).

Missuguse tööandja juurde sa tööle ei läheks?

* Ta annab tühje lubadusi: näiteks lubab tööd, kuid tal pole seda anda, mõnikord ütleb, et tuleb 15 minuti pärast, kuid tuleb päeva lõpus, ei vasta kõnedele ja hoiab töötajast eemale.

* Juba esimestel päevadel on midagi valesti, karjub, ahistab, on joomane.

* Tal on ebakorrektne välimus ja käitumismaneerid. Ta on oma arvamuse pealesuruja ja üleolev, räägib ja käitub viisil „ainult minu arvamus on õige”.

Milliste tööandja hirmudega oled kokku puutunud, kui oled tööd otsinud?

* Ta peab mind juba ette ebakompetentseks ja laisaks. Arvab, et kui olen olnud kaua tööta, siis ei saa ma niikuinii tööga hakkama.

* Ta arvab, et ma pole õppimisvõimeline, et ma ei oska kohaneda tööga, ei oska suhelda.

* Ta suhtub minusse kui mingisse kaelasadanud paratamatusse, keda tuleb teatud aeg välja kannata.

Töötuks jäänute ootused tööle ja töökohale

Ootused erinevad põlvkonniti. Mõju avaldavad kultuurikontekst ja varasem töökogemus. Kolmandik tööklubides osalenutest soovib jätkata töötuna.

Ootused tööajale ja -kohale. Enamasti soovitakse töökohta kodu lähedal ja mõistlikku töökorraldust, mis võimaldaks vajaduse korral oma asju ajamas käia. Osalise tööajaga tööd ja  jagatud tööd pakuvad Eesti organisatsioonid töötute arvates tunduvalt vähem, kui on nõudlust.

Vanemaealised eestikeelsed töötud soovivad tööd kodu lähedal, on valmis töötama väikeettevõttes või perefirmas, aga ka üksinda. Nii nagu eesti nooredki, on nad valmis olema ise endale tööandjad ja arutlema väikeettevõtluse alustamise üle kodukohas.

Ajutiseks ja ebasobivaks peetakse tööd organisatsioonis, kus ei pakuta sobivaid ja häid töövahendeid või -ruume („Töötasin kuu aega ruumis, kus oli 10 kraadi sooja.  Juht ise istus  soojas ruumis ja küsis, miks ma vatipükstes tööl ringi käin. Mu tervis on tähtsam, tulin ära.” )

Enamik ootab kõrgemat töötasu kui miinimumpalk. Nooremad soovivad tööle asudes teenida vähemalt Eesti keskmist palka, vanemaealised on nõus vähemaga. Noored töötud kalkuleerivad enamasti hoolikalt, milline on tööga teenitav tasu ja töölkäimisega kaasnevate kulude vahekord (töökohta jõudmiseks kuluv aeg  ja raha, teiste pereliikmete panuse kasv kodustesse toimetustesse, kulud  riietusele ja toidule väljaspool kodu, vahel ka töövahendite hankimisele jms). Sotsiaalabi ja toetuste toel toimetuleku kasuks otsustatakse siis, kui sissetulekutest ei piisa peamiste väljaminekute katteks, aga ka siis, kui need on enam-vähem võrdsed. („Tööl käimine tasuks ära, kui mulle jääks kätte ikka pool või vähemalt kolmandik  sissetulekust.”)

Mis peaks juhtuma,  et võtaksid vastu igasuguse töö?

* Siis, kui hädasti oleks raha vaja, praegu elan säästudest ja oma ärist.

* No siis peab raha selle töö eest olema ikka väga suur, ja seda tööd peaks ka vähe tegema.

* Võtaksin ka praegu vastu igasuguse töö. Jääksin nälga, kui vanemad mind enam  ei toetaks

Milline on töökoht, mida sa vastu ei võtaks?

Tööde tegemine, mis ei mahu tööaja sisse, millega pole arvestatud ja mis jäävad välja maksmata.

Ootamatud või kiired tööülesanded, mis tuleb ära teha vaba aja arvel, mida esineb tihti. 

Ebaselge tööde mahu ja tööaja arvestus, võimaluse puudumine selles kaasa rääkida.

Paindumatu tööaeg, tööandja vastutulematus koduste probleemide  korral (näiteks lapse haigestumine, sugulase matustele minek).

Miinimumtasu, mille eest nõutakse maksimaalset pühendumist ja tipptasemel oskusi.

Trikitamine tööajaga ja pühendumise ärakasutamine on põhjus, miks osa pikaajalisi töötuid tööandjat enam usaldada ei taha: „Nõudmised olid suured, tähtajad surusid peale, tegin pidevalt õhtuti ja öösiti tööd, et jõuda. Töö ettevalmistamist ja meilitsi saadetud kliendiküsimustele vastamist tööks pidada ei tahetud, selleks loeti vaid  klientidega silmast silma kohtumisi. Lisatööde üle, mis tuli teha, keelduti arvestust pidamast, kuid töö oli selline, et kvaliteet pidi olema tagatud. Alguses oli huvitav ja väljakutset pakkuv, kiideti ka, eks ma siis püüdsin. Palka nad eriti ei maksnud, loominguline töö ju. Tegin ükskord ise oma tööaja kaardistamise. Kuigi number palgalehel oli ainult veidi väiksem kui Eesti keskmine, kujunes tegeliku töötunni hinnaks summa, mis oli isegi väiksem kui miinimumpalk. Kui sellest ülemusele rääkisin, siis kehitas ta õlgu ja ütles et ise tead, kuidas tulemused saavutad. Lõpuks ei jäänud enam aega duši all käia ja riideidki pesta.  Nii jaksad töötada heal juhul mõne aasta. Töörõõmu ja pühendumist ei saa lõputult ekspluateerida. Inimene läheb katki.”

Selgitamata jäänud muudatusi töökorralduses võidakse tõlgendada kiusamisena ja need jätavad valusa jälje „Tegin oma tööd nii, kuidas oskasin, aga ega ma pole kunagi eriti suur suhtleja olnud: kohvinurgavestlustest hoidsin eemale ja koosolekutel sõna ei võtnud. Lõunalauas ülemustega ühte lauda istuma ei kippunud. Tulemused polnud teistest halvemad, pigem vastupidi: tean seda, sest klientide tagasiside oli hea ja aruanded olid tähtajaks tehtud. Ei teagi täpselt, kuidas või millest see pihta hakkas, aga minust hakati eemale hoidma: kui sisenesin ruumi, siis jäid teised vait või naeratasid üksteisele tähendusrikkalt. Arvasin, et olen ülearu tundlikuks läinud. Kui jäin järjest ilma koolitustest, mis olid meie töös seni loomulikud, et taset säilitada, ja kui mul paluti tagastada seni minu kasutuses olnud töövahendid kodus töötamiseks (sain teada, et teistele jäid need alles), siis hakkasin muretsema. Siis teatati, et mul pole enam võimalik kasutada senist tööruumi ning et töö ümberkorraldamise tõttu vähendatakse palka kolmandiku võrra. Tahtmine tööd teha kadus ja tulemused läksid halvemaks. Ega ma ei imestagi, et lõpuks koondamisteate sain. Arvan, et ma ei olnud  ülemusele meelepärane sellepärast, et ei suhelnud ega miilustanud temaga piisavalt. Igas järgmises töökohas võib ju sama juhtuda.“

Põhjused, miks peaks tööle minema. Keskealised ja vanemad, peamiselt vene keelt kõnelevad töötud ootavad töökohti lihtsamat tüüpi tootmises, soovitavalt kodu lähedal. Olulisema põhjusena, miks tööd on vaja, nimetatakse võimalust suhelda, olla teiste inimeste hulgas. Nende motivatsioon tööd leida on suurem kui noortel, kuid võimalusi selleks hindavad nad enamasti väikeseks.

Milliseid koolitusi ja toetust ootavad heitunud, et tööjõuturule tagasi tulla

Enesejuhtimisoskusi arendavaid koolitusi sooviksid heitunud kõige enam. Tahetakse õppida psühholoogiatarkusi, mis aitaksid muutuvas keskkonnas kohaneda ja toime tulla ning olla tõhus oma tegemistes. Enesejuhtimine hõlmab pinge ja määramatuse talumist, muutustega toimetulekut ja nende  juhtimist, läbilöögivõimet ja iseseisvust, eesmärgipärast tegutsemist.

Enesejuhtimiskoolitused saab ühendada suhtlemispsühholoogia, organisatsioonikäitumise ning kriitilise ja analüütilise mõtlemise oskusi arendavate koolitustega. Psühholoogia tundmine ja organisatsioonikäitumisoskused on kujunemas üldhariduse osaks („Suhtlemist on vaja õppida ja kõvasti harjutada, et tööl teiste hulgas hakkama saada.”).

Majandusruumis ja tööturul toimtulekut   toetavad teadmised, näiteks majandusarvestus, finantsplaneerimine ja -instrumendid on nõutud nooremate töötute hulgas, nagu ka  projektijuhtimise ja ajaplaneerimise oskus. Noored  soovivad õppida mitut kohalikku suhtlemiskeelt (vene keele õppimise huvi on noorte töötute hulgas kasvanud). Sotsiaalmeedia ja IT-rakenduste alaseid koolitusi, teavet interneti võimalustest ja ohtudest soovivad vanemaealised. 

Töötuks jäämine toob kaasa psühhotrauma, millest väljatulek võib võtta kuid ja aastaid. Esimestel töökuudel võiks heitunuid organisatsiooni ja töösse sisseelamises toetada personaalne nõustaja, näiteks töötukassa konsultant, spetsiaalse väljaõppe saanud psühholoog või superviisor.

* Artikkel on ilmunud Personali Praktikus.

Osale arutelus

Toetajad

Jälgi Personaliuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Tööriistad

Peopaik

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Valdkonna töökuulutused