19. aprill 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tänavusel PARE personalijuhtimise konverentsil oli arutlusel muna ja kana dilemma. Ma olen väga nõus, et käes on aeg, kus muna õpetab kana, ja kanal võiks olla selle üle väga hea meel, sest õppimine on ju põnev.

Aastaid on personalijuhtide lemmikteemadeks olnud värbamiskanalid, uued protsessid ja see, kuidas tööturult parimaid oma ettevõttega liituma meelitada. Käes on aeg hüpata suur samm edasi, mõelda palju laiemalt ja hoopis teises võtmes.

Organisatsioonid peavad oma olemuselt muutuma. Jah, eks igas organisatsioonis on tuumik inimestest, kes hoiavad fookuses visiooni, kuid enamik eesmärke tuleb ellu viia, kaasates inimesi väljastpoolt organisatsiooni. Seetõttu peab muutuma arusaam sellest inimeste grupist, keda me oma n-ö kandidaatideks peame. Potentsiaalsed tulevased töötajad on tuhanded või kümned tuhanded inimesed, kel on teadmisi või oskusi, mida meil vaja võib minna. Töö muutub järjest projektipõhisemaks ja värbajate roll on olla pidevalt kursis sellega, kus on parajasti inimesed, keda meil vaja võib minna, et ettevõtte eesmärke saavutada. Ning nende inimestega suhelda. Pidevalt. Kuidas suhelda kümnete tuhandete inimestega pidevalt? Tehnoloogia abil loomulikult.

Tamara Ericksoni (London Business School) ettekanne ja mõte, et inimesed oma arenguteel kohtuvad ja lahendavad väljakutseid luues väärtust nii endale kui organisatsioonidele, tekitab uusi põnevaid väljakutseid juhtidele ja värbajatele.

Teine mõte, mida kandis päris mitu ettekannet: unustame ära ametinimetused ja kirjeldame ära ülesande, mis tuleb ära teha. Inimesed liiguvad organisatsioonide vahel ja täidavad teatud ajal erinevaid vajalikke rolle. Kui me otsime inimesi ametitesse, siis me võimegi jääda seda tegema. Ametinimetus ei defineeri inimest ega ka sisulist tööd, mida hetkel on vaja teha.

Tegin ise GoWorkaBiti kogemuse baasilt ühe toreda workshop’i, kus proovisime kirjeldada vaid ülesande sisu ja otsida võimalusi, kuidas see tehtud saaks, kui unustaksime ära traditsioonilise värbamise. Tulemused olid väga leidlikud ja põnevad ning usun, et nii mõnegi neist saaks vaid vähese vaevaga ellu rakendada. Näiteks mõtte, et teeme töö ära bussides ja rongides. Sõitsin ise konverentsile ja tagasi bussiga, kokku viis tundi. Kas oleks võimalik tuua teatud tööd, mis vajavad tegemist, bussi? Et filmi vaatamise ajal teeksin hoopis viis tundi midagi, mis aitaks mõnda ettevõtet, ja pileti ostmise asemel saaksin selle sõidu eest palka? Miks mitte!

Kolmas mõte tuleb Raul Rebase ettekandest: „Tehke protsess õnnelikuks, siis tulevad ka tulemused õnnelikud.” Usun, et see ei kehti ainult olümpiavõitjate kohta.

Autor: Kei Karlson, www.GoWorkaBit.ee kaasasutaja