Halvav enesekriitika ehk miks on hea olla pehmo

kaastunne
Endast hoolimine võib tõepoolest tunduda kui miski, mis on mõeldud pehmodele,...

„Ma olen laisk”, „Ma annan liiga kergesti alla”, „Ma ei ole piisavalt tark” – neid ja paljusid teisi sarnaseid mõtteid oleme vist kõik endale aeg-ajalt korranud.

Ehkki me intuitiivselt tajume, et selline karm enesekriitika võib mõjuda meile destruktiivselt, isegi halvavalt, kipume seda ikka ja jälle tegema, sest millegipärast tabab meid – keda sagedamini, keda harvemini – usk, et enesekriitika on positiivne jõud ja see viib edasi. Nii olemegi tihtipeale iseenda kõige karmimad kriitikud, sest kui me ennast ise kontrolli all ei hoia, kes siis seda veel teeb. Eelkõige peame ju ise enda eest vastutama, eks ole!?

Ehkki viimane väide vastab tõele, pole karm enesekriitika selleks ehk parim vahend. Kaasaja ühe tuntuma õnnelikkuseuurija Emma Seppälä värskes raamatus „The Happiness Track” väidab Texase ülikooli professor Kristin Neff, et karm enesekriitika on märk liigsest ärevusest ja võimalikust depressioonist ning selle asemel et olla motivaator, võib see viia hoopis selleni, et me läbikukkumise hirmus enam ei proovigi.

Viib läbikukkumise hirmuni

Neuroteadlaste sõnul on meil peas kaks konkureerivat süsteemi: üks, mis otsib auhinda, ja teine, mis kardab, üritab läbikukkumist vältida. Ning karm enesekriitika võimendab just seda teist ja seisab mäekõrguse takistusena ees teel edule.

Liigne enesekriitika mõjutab meid viiel moel

1. See kahjustab meie võimekust asju ära teha

Sportlastega tehtud uuringud kinnitavad, et hirm läbikukkumise ees mõjub neile nagu isetäituv ennustus – teadlaste sõnul tekib neil lämbumise tunne, nende keha ja meeled on otsekui halvatud, nad liiguvad nagu aegluubis. Tunne on ilmselt tuttav kõigile, kes on sporti teinud.

2. See paneb meid liiga kergelt alla andma

Läbikukkumise hirm, mida enesekriitikaga endale sisendame, sunnib meid alla andma veel enne kui asi tegelikult kriitiliseks on muutunud. Jällegi on kõige lihtsamini seda näha ja tunda sporti tehes – pea annab enne alla kui keha –, ent ka n-ö tavaelus. Kui tuleb pirakas väljakutse, anname alla juba enne kui oleme katsetanud.

3. See viib kehvade otsuste tegemiseni

Enesekriitikaga kaasnev läbikukkumishirm võib viia petmiste ja ebaeetiliste tegudeni, näitavad uuringud. Sõnaga, oleme valmis tegema kõike, et mitte ebaõnnestuda. 

4. See võib viia ka eemaldumiseni sellest, mida me päriselt tahame

Teeme otsuseid sellepärast, et kellelegi meeldida. Valime töökoha, kus saame kergemini särada, võtame ette ainult väljakutseid, kus võit on kindel, ja võime selle kõige käigus kaotada silmist need asjad, mis päriselt rõõmu ja rahuldust pakuvad.

5. See kasvatab süütunnet

Ja see võib olla isegi pikaajaliselt kaalukaim mõjutaja. Karm enesekriitika ja läbikukkumishirm võivad viia selleni, et kui ebaõnnestume, siis süüdistame ja neame ennast, kuni tunneme ennast sipelgastki väiksemana. Ning süütunne omakorda on see, mis kummalisel kombel takistab meid muuutust tegemast või sellega jätkamast. Kui oleme lubanud endale kolm kilo alla võtta ja pugime korraga sisse ühe karbi LaMuu jäätist, tekib pigem tunne „ma ei suuda seda, ah, las minna” ja järgmine karp on juba ootel (Ja no see on väga hea jäätis ka! :-))

Positiivsed käitumisviisid

Niisiis, olles iseenda kõige karmimad kriitikud, keskendume eelkõige sellele, mis meie enda juures on valesti. Ent milline oleks siis n-ö positiivne käitumine, mis aitaks meid olla tervemad, õnnelikumad? Emma Seppälä soovitab, et … ettevaatust, nüüd järgneb nn soft-värk, mis ometi on aga erakordselt mõjusa jõuga.

1. Ole enda vastu hea ja hooliv

Selle asemel et ennast maapõhja manada, suhtu endasse mõistmise ja kannatlikkusega. Üks hea nipp on näiteks kirjutada raskel hetkel endale kiri ja teha seda nii, nagu kirjutaksid oma heale sõbrale. Me ju ei ütle talle, et ta on laisk, loll ja lohakas ehk „ise oled süüdi!”. Me ütleme talle äkki hoopis midagi niisugust: „See on okei, et ei tulnud välja. See ei tähenda, et sa oled halb inimene või et sa ei oska seda üldse teha. Ma usun, et sa saad hakkama, ja ma toetan sind.” 

2. Anna endale aru, et sa oled inimene nagu kõik teised

Eksimine on inimlik. Selleks, et saada milleski heaks, peab katsetama ja läbi kukkuma. See lihtsalt on nii ja seda on teinud kõik, ja pigem rohkem ikka need, keda oleme harjunud edukaks pidama.

3. Ole ärkvel

See on see kuulus mindfulness, mille ma pole veel head eestikeelset vastet kohanud, ent sisuliselt tähendab see hetkes ja ärkvel olemist, oma mõtete ja emotsioonide vaatlemist – istud otsekui pilve peal ja vaatad enda peale alla ning imestad, et oh sa, kui vihane, kurb vms ma praegu olen, ilma ennast selle tundega samastamata. Ja siis tasub ehk ka öelda endale näiteks midagi sellist: „Praegu on see tõesti raske, ent see läheb mööda.”

Endast hoolimine võib tõepoolest tunduda kui miski, mis on mõeldud pehmodele, sest kõvad tegijad ju niimoodi iseendaga ei räägi, ent tegelikult on see midagi, mida on mõistlik ja nutikas teha. See võimaldab sul olla edukas, ilma et peaksid ennast karmi enesekriitikaga saboteerima.

Allikas: Raimo Ülavere blogi

Osale arutelus

Toetajad

Jälgi Personaliuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad