Pimeda juhi sündroom ehk kuidas väga normaalsed juhid head firmad nässu keeravad

halb

Asjata ei öelda, et maailma parandamist tuleb alustada iseendast. Sama põhimõtte kehtib ka juhile: kui su meeskonnas on probleeme või pingeid, veendu, et nende põhjuseks ei ole sina ise!

Tulin hiljuti ühelt põnevalt kliendikohtumiselt, kus laua taga istusid firma omanik (juht) ja tema kolm toredat naiskolleegi (sekretär, personalijuht ja üks müügijuht). Ootasin seda kohtumist põnevusega ja algul oli hea meel näha, et nii suur kolleegium on ühe lihtsa koolitaja pärast kokku kutsutud.

Kohtumine algas mõnusa huumoriga, mistõttu tundus, et tegemist on eriti laheda väikefirmaga, kes oma meeskonna ühtsustunnet meeskonnakoolitusega parandada soovivad. 30 minutit hiljem olin aga teisel seisukohal.

„Kõik on tegelikult hästi!”

Kuigi nad olid kutsunud mind sinna oma koolituspakkumist esitlema, püüdsin nad siiski alguses oma küsimustega rääkima saada. Võtsin kõigepealt ette siis juhi ja küsisin temalt otse, kas ja miks ta üldse sellist koolitust vajalikuks peab.

Juht oli väga ettevaatlik, mõtles hetke ja ütles siis, et tegelikult on ju kõik hästi ja ta ei teagi, kas seda koolitust vaja on. Vaatasin põgusalt naistele otsa, kes selle peale üsnagi tuimade nägudega tühjusesse vaatasid. Püüdsin juhti natukene rohkem avada ja rääkima saada, aga üsnagi tulutult.

Ühel hetkel küsis juht hoopis minult, mida mul nendele pakkuda oleks, et nende meeskonda VEEL ühtsemaks muuta. Rääkisin siis mõne minuti jooksul lahti oma nägemuse meeskonnatööd pärssivatest teguritest ja sellest, mida olen oma koolitajatöö käigus avastanud, mis töötab ja mis ei tööta. Samuti selgitasin, mida saaksin neile pakkuda ja missugune mõju sellel kõigel võiks olla.

Juht kuulas kutsikasilmadega ja mulle jäi mulje, et olen sattunud Eesti kõige nunnumasse väikefirmasse, kus kõik paistab olevat üsnagi ideaalilähedane ja suvise meeskonnakoolituse eesmärk on lihtsalt üheskoos midagi põnevat ette võtta. Mul oli selle üle hea meel, sest niisuguste meeskondadega on alati tore tööd teha.

Pimeda juhi sündroom

Umbes 30 minutit hiljem ütles juht, et peab ise teisele nõupidamisele minema, kuid et võime ülejäänutega detailid kokku leppida. Ja siis juhtus midagi, mida ma poleks eales osanud oodata …

Juhi lahkudes kontrollisid tüdrukud esmalt, kas juht on ikka väljaspool kuuldeulatusest, ja hakkasid siis piinliku detailsusega rääkima, mis nende kontoris tegelikult toimub, kuidas neil tegelikult mingit juhti ei ole, sest juht lihtsalt ei tegele juhtimisega, vaid on kogu aeg hõivatud erinevate projektidega, kuidas juht nõuab oma töötajatelt täpsust ja eeskirjade detailset järgimist, aga ise neid kõiki eirab. Lisaks ei mõistvat juht tegelikult, et tema ise on ka kõikide meeskonnas valitsevate pingete peamine põhjus, ta lihtsalt ei näe seda.

Istusin seal imestades ja tundsin ära järjekordse pimeda juhi sündroomi käes vaevleva Eesti väikeettevõtte. Pealispindselt vaadates on kõik väga hästi – töö toimib, inimesed saavad palka ja kliendid on teenustega rahul. Ka esmane jutuajamine juhiga ei viidanud millelegi sellisele, mida hiljem teada sain, kuid tegelikkus oli must ja masendav – töötajad on õnnetud, sest kontoris on konkureeriv sisekliima ja toimub üksteisele vastutöötamine, inimesed saabuvad tööle halvas tujus, mis tingib sagedasi konfliktseid plahvatusi ja õelutsemisi. Ühesõnaga kõik, mis alguses paistis ideaalne olevat, oli tegelikult ainult näiline.

Selle kõige taustal jalutas juht aga 15 minutit varem koosolekuruumist välja, uskudes siiralt , et probleemid on kuskil mujal. Ta ei taha uskuda, et iga organisatsiooni sisekultuur saab alguse juhist ja tema käitumisest. Ta ei taha tunnistada, et kõik firma töötajad järgivad salamisi tema käitumis- ja mõttemustreid ning hakkavad aja jooksul käituma just nii, nagu tema ees käitub. Ta ei taha uskuda seda, et kui töötajad näevad juhi ükskõiksust, hakkavad nemadki juhi ja tema firma suhtes ükskõiksust üles näitama, ning kui juht eirab kokkuleppeid ja eeskirju, hakkavad seda tegema ka töötajad (nad peavad seda tegema aga salaja ja südames, sest muidu tuleks ju pahandus).

Aga just nii see tegelikkuses on. Ja kui juht seda ei näe, võivad väga normaalsed juhid pimedana väga head firmad lihtsalt nässu keerata.

Spikker juhile

See oli tüüpiline pimeda juhi sündroomi näide, seetõttu soovitan sul juhina kõigepealt vaadata peeglisse ja küsida endalt, kas sinu meeskonna probleemide põhjuseks ei ole mitte sa ise. Kuidas võivad töötajad sind tajuda? Kas sa oled nendele oma käitumisega eeskujuks? Kas juhul, kui nemad käituksid nii, nagu sina käitud, oleksid sa nendega rahul? Kui ei oleks, siis miks – sa ise ju teed seda?

Mõtiskle juhina nende küsimuste üle. Võid avastada, kuidas nii mõnigi segadus ilma igasuguse välise sekkumiseta lahenema võib hakata.

Allikas: Motivaatori blogi

Osale arutelus

  • Kaido Pajumaa, Motivaatori asutaja, juht ja koolitaja

Toetajad

Jälgi Personaliuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Tööriistad

Peopaik

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Energia avastuskeskus – pinget pakkuv ja ootamatult šikk peopaik

Tallinna vanalinna ja Kalamaja piiril asuv Energia avastuskeskuse hoone on sadade üritusekorraldajate jaoks vastanud kolmele üliolulisele kriteeriumile: a) vana elektrijaama masinamaja peasaal on ootamatu, ent šikk peopaik, b) suurel ekspositsioonialal on külalistele garanteeritult avastamisrõõmu, ja c) keskuse asukoht on lihtsalt väga hea.

Valdkonna töökuulutused