Autor: Andres Kärssin • 1. november 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Igal juhul ühel hommikul Tallinnas Veerenni asumis kohvikusse Jaan Aruga temast isikust vestlema minnes on esimeseks üllatuseks juba see, et kuigi me kohtume esimest korda, on tunne selline nagu me teaks üksteist juba ammu. Ning sel puhul on täiesti kohane ka küsimus, kuidas sul siis läheb? 

Kuidas teadusel üldse praegu läheb?

„Kui vaadata viitamiste arvu, mis on teaduse mõõdik, siis läheb Eesti psühholoogial väga hästi,“ selgitab Jaan Aru. „Aga meil on puudu neljakümnendates aastates suure visiooniga teadlastest, kellel oleks kindel idee, mida nad teha tahavad ning palju teadmisi – need on inimesed, kes suudavad tudengeid motiveerida ja teadust edasi viivad. Kes saavad aru, kus on maailma teadus, mis on praegu need põletavamad küsimused, kuidas neid lahendada üritatakse.“

Jaan Aru lisab, et ka psühholoogia populariseerimine on praegu päris heal tasemel – ta ise on 8 aastat vastavat blogi pidanud ning käib tihti ajust ja teadlaseks olemisest loenguid pidamas siinsetes ettevõtetes. Mööda Eestit tuuritavad samuti Psühhobussi noored, kes näitavad igasuguseid psühholoogilisi eksperimente virtuaalreaalsusest kuni väga klassikaliste efektideni välja. „Nad on teaduse populariseerimise viinud uuele tasemele,“ kõlab tunnustavalt.

„Ma arvan, et sellist asja ei saa sunniga teha,“ tõdeb Jaan Aru, märkides samas, et teaduse juures on üheks suureks probleemiks see, et teadlasele meeldib omaette nokitseda, mõtelda, et kõik ühiskonnas räägivad sellist pseudoteaduslikku umbluu-juttu, kuid mul ükskõik, mina teen oma tööd. „See on vale! Teadlane peaks aktiivselt sekkuma ja selgitama, mis on valesti. Tegelikult on see teadlaste viga, et Eestis on väga levinud pseudoteaduslikud müüdid.“

Jaan Aru möönab, et tänapäeva infoajastul jääb inimestel puudu kriitilisest mõtlemisest: „Alati leiab internetist iseenda seisukohale kinnitust. Alati! Kui sa näiteks arvad, et vaktsiinid põhjustavad autismi, siis on olemas tuhandeid netilehekülgi, mis seda kirjeldavad. Kõiksugu infot on väga palju ja kui teadlased sellesse ei sekku, siis on kahju.“ 31-aastane teadlane räägib sellest hoogsalt, isegi kirglikult.

Sündinud 21. novembril 1984

Abielus, kaks last

2004 lõpetas kuldmedaliga Hugo Treffneri Gümnaasiumi, 2004-2008 õppis Berliinis Humboldti Ülikoolis psühholoogiat, 2009-2013 jätkas teadvuseuuringuid Frankfurdis Max Plancki Aju-uuringute Instituudis, samas kaitses oma doktoriväitekirja kõrgeima hindega summa cum laude

Alates 2014 Tartu Ülikooli teadur, kahe töörühma – professor Talis Bachmanni labori ja Tartu Ülikooli arvutusliku ajuteaduse uurimisgrupi – liige

Juhendab teadustöid kõikidel õppetasemetel

Ühe raamatu ja paljude teadusartiklite autor

Barbara Wengeleri auhind aastal 2015

Hobideks aju ja pere

Teadusrindel karjääritegemisest huvituvad ilmselt vähesed kooliõpilased. Kuidas tegi oma valiku toonane tartlane ja Treffneri kooli kasvandik? Kuidas Aru jõudis ajuni?

„Kui ma olin 11. klassis, siis ma arvasin, et minust saab võib-olla jurist või lähen hoopiski majandust õppima. Ma pole suutnud siiani aru saada, mis siis juhtus, et ma 12. klassi lõpuks leidsin, et mind huvitavad kaks suurt probleemi – esiteks, mis on see universum, kuidas ta algas ja millest ta koosneb ning teiseks see, kuidas meie aju töötab?“ Jaan Aru sõnul tundunud talle toona sel teelahkmel olles, et enne suudetakse lahendada probleem, kuidas aju töötab. „Ma eksisin.“

Jaan Aru pole päevagi õppinud siinsetes kõrgkoolides, ta siirdus gümaasiumipingist Berliini Humboldti ülikooli psühholoogiat õppima. Tegemist oli aastaga, kui Eesti astus Euroopa Liitu, avanesid piirid ning kandideerimisvõimalused välisülikoolidesse. Nelja-aastane stuudium Berliinis tipnes magistrikraadiga, et seejärel siirduda doktoriõppesse Frankfurti – Max Plancki Aju-uuringute Instituuti.

Lugejale tuleb ilmselt konteksti paremaks hoomamiseks selgitada, mis asi on üks Max Plancki instituut. Tegu on tippteaduskeskusega, kuhu on doktoriõppesse koondunud helgemad pead üle terve maailma. Tihtipeale leiab nende juhendajate seas Nobeli preemia laureaate. Sellisel tasemel teadusetegemine nõuab lisaks andekusele ka suurt pühendumust. Paljud seda katsumust ei läbi, murdudes emotsionaalselt.

„Tippteadus on karm - seal oleneb väga palju sellest, kes on su juhendaja,“ tõdeb ka Jaan Aru. „Kõik teadlased ei ole sellised mõnusad ja inimlikud, mõni teadlane on hoopis teisest äärmuses. Mul see asi nii hull ei olnud. Mul oli noor Tšiili juhendaja, kes vahepeal oli nii karm, et labori koosolekul tüdrukud vahepeal nutsid ja ta polnud ka kõige armastatum, aga mina läbisin selle kadalipu võrdlemisi edukalt. Asi on lihtne – tuleb ise selget sihti silme ees hoida ja väga palju tööd teha. Aga inimesed on erinevad, mõistan seda, et nad läbi põlevad siin-seal.“

Jaan Aru lisab, et kui ta Eestis oli alati parimate hulgas, Berliinis kujunes aastate jooksul selleks, kelle juurde tuldi ajuteaduse osas nõu küsima, siis alles Max Plancki Instituudis koges ta seda, et vaatab mõnele kaastudengile alt üles: „Ma ei saanud aru, kuidas nad nii nupukad on, kuidas nad üldse tulevad selliste küsimuste peale.“

Jaan Aru esineb 9. novembril konverentsil Koolitus 2017

Räägib teemal: Miks aju jaoks on mõtlemine raske, aga rööprähklemine kerge?

Lisaks on kohal ligi 40 koolitajat, kes teevad lühiformaadis näidiskoolituse.

Konverentsil on 6 paralleelsaali:juhtimine, enesejuhtimine, turundus/teenindus, innovatsioon ja efektiivsus, meeskonnatöö ning Äripäeva Akadeemia 10.

Vaata lisainfot SIIT.

Millest see siis ikkagi tuleb, et osa meist on targemad kui teised? On inimestel erinevad ajud või on meil stardipositsioon ikkagi sama?„Ajud on väga erinevad, meil kõikidel on juba sündides geneetiliselt määratud üsna erinevad ajud. Kuid inimesest, kellel on sündides väga hea stardipositsioon, ei pruugi saad midagi asjalikku kui keskkond on halb. Väga suur roll on ikkagi vanematel, kodul, mida seal tehakse, kuidas seal mõtlema õpetatakse – see kõik on isegi määravam,“ räägib Jaan Aru.Kui süda on üks pump, siis mis see aju siis on, uurin ma edasi. Tänapäevaselt vaadates on aju Jaan Aru sõnul nagu supertankeri juhtkabiin, kust juhitakse meie kõiki kehaprotsesse. Kõik meie kehas sõltub ajust ja vastupidi. „Ajus on umbes 100 miljardit närvirakku, igaüks neist on umbes 10 000 teisega ühendatud. See on väga keerukas võrgustik, mida me ei saa hästi uurida. Probleem on pigem selles, et igaüks neist närvirakkudest on väga keeruline masinavärk. Nad pole ühesugused, inimajus on ilmselt tuhandeid erinevat tüüpi neuroneid.“Ta lisab samuti, et aju on väga-väga plastiline, kuid probleem on selles, et mida vanemaks aju saab, seda rohkem kaotab ta plastilisust. Kui näiteks väikesel lapsel on trauma ja tal eemaldatakse üks ajupoolkera, siis täiskasvanuna võib ta olla täiesti normaalne inimene ning ei saa arugi, et tal puudub pool aju. „Aga kui eemaldaksin täiskasvanult isegi täringu-suuruse tüki suuraju koorest, siis oleks sel inimesel probleeme elu lõpuni.“

Me tihtipeale ei mäleta asju – see pole ainult poliitikute eripära, vaid juhtub meie kõigiga. Lihtsalt ei suuda meenutad kasvõi kunagi loetud raamatu või nähtud filmi sisu või läbitud koolitusel pakutud tarkusi. „Absoluutselt. Aju pole videokaamera,“ kinnitab teadlane. „Ajus pole kunagi nii, et salvestab, salvestab ja salvestab. Aju on bioloogiline masinavärk, mille eesmärk pole kõike mäletada - evolutsiooniliselt pole tal seda eesmärki olnutki. Tema eesmärk on luua selle põhjal, mida ta on kogenud, parimad mudelid maailmast. Selleks pole tarvis üksikuid asju mäletada.“Jaan Aru sõnul näitavad katsed, et kui me üritame meenutada mitmekümne aasta taguseid asju, siis  pea kindlalt ei mäleta me neid õigesti. Me ise ei tea, et me valesti mäletame. Originaalset situatsiooni ei saa tagasi, kuna aja jooksul on neuronite abil salvestatud võrgustikku asju üksteise peale. Juttudesse alateadvusest ja seal varjul olevatest asjadest suhtub ajuteadlane aga ääretult skeptiliselt: „Teaduslikult on näidatud, et sellised asjad on psühhoanalüütiku poolt sinna sisestatud. Inimene võib uskuda, et ta tõesti mäletab seda hästi – „Ma olen täiesti kindel, et mu isa käperdas mind“. Aga see ei tähenda, et see nii juhtus. Pigem suudab psühhoanalüütik oma sugestiivse jutuga ja suunavate küsimustega seda inimesse sisestada. Kusjuures ta ei tee seda meelega, ta tõesti arvab, et see töötab. Seda, mida me mäletame, saab mõjutada.“Teada on ka see, et pealtnägija ütlused ei ole usaldusväärsed. Ameerikas on palju juhtumeid, kus inimesed on saadetud surma või eluaegsesse vangistusse, kuid pärast on DNA asitõendid kinnitanud nende süütust, räägib Jaan Aru.

Me kõik käime aeg-ajalt koolitustel, eesmärgiga uusi teadmisi ja oskusi omandada. Samas kui õpitu kohta hiljem aru anda, ei tule meile tihti suurt midagi meelde. Kuidas teha nii, et koolitused oleks tulemuslikud?  Selgub, et meile jäävad asjad paremini meelde, kui me suudame seostada seda mõne oma eelneva teadmisega. 

„Kõige tähtsam on koolitustel see, et inimesed kuulaks ja oleks keskendunud asjale, millest räägitakse. See on triviaalne tõdemus, mida ilmselt iga koolitaja teab, kuid nii see on. Ajuteadusest teame, et kui koolitaja jutu ajal klõpsitakse mobiiltelefoni või vaadatakse sülearvutist Facebooki, siis jäetakse meelde hoopis vähem ja töödeldakse vähem, kuna tähelepanu on mujal. Meelde jätmine kannatab siis umbes 30-40% ulatuses. Inimese aju pole mõeldud selleks, et teha mitut ülesannet korraga,“ lausub Jaan Aru. Kui koolitusel hakatakse mujale vahtima ja telefoni näppima, siis tuleks pigem teha paus, leiab ta.

Lisaks peaks iga koolitus teadlase hinnangul olema osaleja jaoks mitte liiga kerge ja ka mitte liiga raske: „Liiga rasket ei suuda jälgida, aga liiga kerge puhul vaatab aju, et kõik läheb ladusalt, ta ei pea midagi tegema ning võib end kõrvale lülitada. Tegelikult tuleks teha nii, et inimestel oleks väljakutseid, et nad peaks ülesandeid tegema, et nad peaks kaasa mõtlema.“ Kasvõi midagi kirja panna.

Mis kannustab teadlasi?Seitse aastat Saksamaal õppinud tartlane saabus Eestisse tagasi aastal 2011. „Mõnes mõttes oli täiesti rumal otsus Eestisse tulla, kuna mu doktorantuur oli edukas. Oleksin võinud edasi minna ükskõik kuhu. Teaduses on ikkagi nii, et tippu saada, tuleb ühe tähtsa tegelase juurest teise juures käia õppimas,“ mõtiskleb Jaan Aru, mainides seejuures ta on siiski ka Eesti patrioot. „Mulle meeldivad alati väljakutsed. Kui ma siin Eestis suudan midagi ära teha, siis on see seda kõvem.“Üheks väljakutseks ja ka võimaluseks Eestis on tudengite juhendamine, olgu tegemist siis bakalaureuse- või magistritööga. „Eesti noored on väga nutikad ja tahavad asju teha,“ lausub Aru. „Kuid tihtipeale pole neil juhendajaid, ajuteaduses on see asi päris halb. Ma olen siis siin pakkunud selle ühe variandi.“ Ta lisab, et kui tal endal ei õnnestu teaduses midagi suurt ära teha, siis on olemas võimalus, et seda teeb keegi ta paljudest tudengitest. „Eestis on mind alati väga palju toetanud professor Talis Bachmann. Tema andis mulle võimaluse endaga koostööd teha, kui olin alles nolk. Me kirjutasime koos raamatu,“ räägib Jaan Aru. „Arvutiteaduse instituudis Tartus kutsusime grupijuhiks ühe minu hea kolleegi Max Plancki Instituudist – Tartus on Jaak Vilo väga palju uue grupi loomist toetanud. Nende kahe inimese toetus on mul võimaldanud teha Eestis kõiki asju, mida ma tahan.“ Samas tõdeb ta, et Eesti väiksusest tulenevad teadlase jaoks ka mitmeid miinuseid – siin on vähe häid inimesi ja vähe häid kontakte. „Võistlusmomenti on Eestis vähe. Ainult sisemise motovatsiooni ajendil üksi töötades on lihtne muutuda laisaks.“  Teadlast kannustab see, et ta tahab mingitest asjadest aru saada. Mõni tegeleb suuremate probleemide uurimisega, mõni tahab aru saada väikesest detailist. Jaan Aru sõnul on ta tegelenud sellega, mis on teadvus, miks me magame, praegu üritab ta mõista tehisintellekti piire – seda, mis teeb inimese inimeseks.Jaan Arul on see privileeg, et kantseldades oma kaht last saab ta öelda, et ta teeb ka neid jälgides oma tööd. „Kui saame öelda, mis teeb inimese nii eriliseks, erinevaks tehisintellektist, siis peame mõistma, kuidas lapsed nii kiirest õpivad, kuidas nad suudavad nii hästi õppida teistelt inimestelt. Kuidas on see võimalik? Kaheaastaselt ta juba räägib, suhtleb maailmaga. See on midagi, mida teised loomad ei tee. Paari aastaga on laps saanud sobivaks osaks inimkultuurist – me ei saa sellest aru.“Paistab, et meie vestluse lõppedes siirdubki Jaan Aru koju laste juurde tööle. Enne seda jõuab ta mainida, et ajuteadlase vaatenurgast vaadates on Facebooki puhul tegemist sõltuvusega – see pole küll nii hull kui heroiin, aga siiski. Ilmselt tuleb seda intrigeerivat väidet kõigil huvilistel Jaan Aruga kunagi hiljem täpsustada.

Teised Jaan ArustTalis Bachmann, TÜ professor, teadvuseteaduse ajakirja Consciousness and Cognition (Elsevier) kaastoimetaja:Linnalegend räägib, et juba pärast Treffnerit Tartust Saksamaale psühholoogiat õppima läinud Jaan Aru avastas seal õppides, et ka üks eestlane on avaldanud inglisekeelse raamatu teadvuseteadusest. Jaani ema Krista Aru, kes mind varasemast ajast põgusalt tundis, vahendas siis selle raamatu Jaanile ja peagi järgnes vahetu tutvus Jaaniga.Esialgu sel moel, et koos Humboldti ülikooli kolleegi dr. Nattkemperiga juhendasime tema magistritööd ning Jaani Eestis viibides suhtlesime intensiivselt teadvuseteaduse küsimusi lahates ja arutades. Järgnes nüüdseks juba aastatepikkune koostöö minu juhendatavas teaduslaboris – eksperimendid, artiklid ja raamatud ning koos korraldatud teadusüritused. Näiteks oli võimalus korraldada üks sümpoosion ülemaailmsel 2008. aastal toimunud psühholoogiakongressil ning kaasasin selle korraldamisse ka Jaani, kuid see on vaid üks näide.Koostöö ei vaibunud ka Jaani Max Plancki Aju-uuringute Instituudis doktorantuuris olles. Üsna meie tutvuse algusest sai selgeks, et Jaan Aruga saab teadvuse- ja ajuteadusest rääkida nagu võrdne võrdsega, vaatamata tema noorusele. Väga hea taip, kiire mõtlemine, efektiivne mälu, olulise ebaolulisest eristamise võime, oskus selgesti ja ökonoomselt teadusteksti kirjutada, valmidus otse enda seisukohta välja öelda ja seda argumenteeritult ning kartmatus autoriteetide ees – need on mõned jooned paljudest Jaani iseloomustavatest.Sealjuures on Jaan hea huumorimeelega, alati valmis akadeemiliseks aasimiseks ning samas vaatamata tema süvasukeldumisele teadusmaailma on ta kompromissitult oma perele pühendunud. Meie laboris on Jaanil olnud üks omamoodi privileeg: ta tohib kõigi kuuldes ka professorist laborijuhile teadusväliseltki midagi sõbralikult teravamat öelda. Nagu teada, ollakse privileegid välja teeninud, need ei tule niisama.Ott Ojaveer, Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktor:Jaan Aru lõpetas HTG 2004. aastal kuldmedaliga. Kooli ajal esines Jaan silmapaistvalt üleriigilistel matemaatika aineolümpiaadidel. Ta paistis kooli ajal silma suure põhjalikkusega kõigis oma ettevõtmistes. Ta oli hea kõnemees ja eestvedaja, esines ja rääkis heameelega. Kooli vilistlasena käib regulaarselt koolis õpilastele esinemas ja koos teiste vilistlastega teadust populariseerimas.Temaga jutuajamised on alati huvitavad, Jaan pakatab tarkusest, ta äärmiselt laia silmaringiga väga erudeeritud noor teadlane, kelle esinemised on alati meeldejäävad ja huvitavad nii gümnaasiumiõpilastele kui ka õpetajaskonnale. Jaan rõhutab alati oma esinemistes ja jutuajamistel, et matemaatika on kõige alus. Tema sõnutsi on matemaatika laiapõhjaline teadmine ja süvitsi õppimine koolis pannud aluse sellele, et ta oma tänases teadlase töös hästi hakkama saab.Allikas: Pärnu Konverentsid

NB! Jaan Aru astub üles järgmisel nädalal toimuval Koolituskonverentsil. Tutvu konverentsi programmi ja esinejatega SIIN ja registreeri end veel kahe päeva jooksul!