25. november 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kevad 2016. Aasta, mille võib tagantjärele tinglikult nimetada ka hirmude ületamise aastaks. Ja nii saigi mõeldud, et äkki nüüd olen selleks väljakutseks valmis. Millal siis veel, kui mitte praegu? Läks ainult veidi aega mööda, olin just Pärnust konverentsilt coach'imast tulnud, kui tuli kõne, et sügisel toimub koolituskonverents ja äkki ma tahaksin juhtimisest rääkima tulla. Kuna emotsioon oli kõrgel, ütlesin kõhklematult jah, küll sügisel vaatan, mis ma sellega teen.

Kohtumine hirmuga

Käes on sügis, kohtumine korraldajatega ja karm reaalsus koputab uksele. Viimane aeg on mõtlema hakata, millest ja kuidas ma räägin.

Alustuseks tulin tagasi oma lemmikpraktika juurde hirmust üle saamiseks. Õhtuti hakkasin vaimusilmas ette kujutama, kuidas ma seal esinen, ja eelkõige, mis tundega ma seda teen: olen enesekindel, rahulik, rõõmsameelne, avatud, silmad säravad jne. Isegi sinnamaani välja, kuidas inimesed võiksid istuda ja kuidas ruum umbes välja näeb (siin on küll oluline väike paindlikkus säilitada). Ja nii ikka päris mitmel õhtul järjest, kuni isegi uskuma jäin. Kui tunne hakkas tulema, oli edasine juba tavapärane ettevalmistusprotsess.

Nädala jagu enne esinemist hakkas kõhus jällegi kergelt keerama – hirm andis märku. Abiks olid taas nii hingamisharjutused kui visualiseerimine. Ja nii ka viimasel õhtul.

Esinemispäeva hommik. Ühelt poolt kõhus kergelt kripeldab, samas on ka mingi kindlus hinges, et kõik, mis saab teha, on tehtud, ja nüüd tuleb lihtsalt usaldada. Seda, mis tuleb.

Jõuan kohale ja õnneks teevad mitu kõnelejat enne mind erinevaid kohaloleku- ja keskendumisharjutusi. See aitab ka mul ennast enam-vähem maandatuna tunda. Kui neid aga ei tehta, võta endale ise koht ja aeg, et end teadlikult mõne hea lihtsa hingamisharjutusega maha rahustada.

Ning ongi aeg „lavale” minna. Algus läheb enam-vähem kindlalt hea tundega, kuid seejärel tunnen, et närv tuleb ikkagi sisse. Üks põhjus on kindlasti ka teema – teen kogu seltskonnale üht visualiseerimisharjutust, sügavamat tehnikat, mida ma ei ole nii suure seltskonnaga teinud.

Kahestumine?

Ja siis juhtub mõnusalt skisofreeniline olukord. Ühelt poolt räägin, olen kohal ja keskendunud, teisalt vaatlen end justkui kõrvalt, märgates, kuidas üks jalg tahab värisema hakata. Ja siis tahab hääl värisema hakata. Ja siis hakkab kõhus kripeldama. Ja nii kui teine mina seda märkab, surun jalad kindlamalt maha ja räägin edasi ehk siis viin ennast nn heatahtliku vaatleja positsiooni, kes mängu juhib ja jälgib.

Tõmban otsad kokku, vastan küsimustele ja saan kergendatult ohata – uhh, tehtud  Nii hästi või halvasti, kui seekord oskasin. Oluline on ju eelkõige kogemuse saamine ja selle kaudu õppimine. Nii enda kui teiste jaoks.

Õppetunnid minu jaoks:

küsi, ja sulle antakse. Just seda, milleks parajasti valmis oled;kui võimalust pakutakse, haara sellest kohe kinni. Pärast mõtled, kuidas sellega hakkama saad;visualiseeri juba eelnevalt ülesande edukat sooritust. Mida suurem väljakutse, seda pikemalt ette ja rohkematel õhtutel. Minu jaoks töötab hästi teha seda õhtuti enne magamaminekut, aga katseta ise;„Võistluspäeval” võta ka hommikul aega, et end nii vaimselt kui füüsiliselt tippvormi viia:puhka korralikult väljatee hommikul keskendumis- ja kujustamisharjutusi, samuti on joogapraktikad väga headsöö kergelt;enne esinemist või „võistlust” tee keskendumis- ja hingamisharjutused enda maharahustamiseks;soorituse ajal jälgi teadlikult (veidi kõrvalt, kui saad) nii ennast kui teisi;pärast „võistlust” õnnitle end ja tee kokkuvõte, mis läks hästi ja mida saad järgmine kord paremini teha.

Lõpetuseks tänud:

Helen Kõrgesaarele, kes julges mulle seda võimalust pakkudaPärnu Konverentside meeskonnale, kes tegi kogu ettevõtmise ka esinejatele nauditavakskuulajatele, kes mu viisakalt välja kannatasid ja kaasa töötasid

Allikas: Kasvu Labor

Ain Mihkelson osales 9. novembril toimunud Koolituskonverentsil, pidades meeskonna juhtimise toas ettekande teemal  „Ämbrid, õppetunnid või saatus ehk kuidas ennast ja oma meeskonda särama panna?”.

Autor: Ain Mihkelson, koolitaja