Autor: Raimo Ülavere • 6. detsember 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nii kirjeldas mõni aasta tagasi taevastele radadele lahkunud Stanfordi ülikooli professor Clifford Nass ühes oma tuntumas uuringus inimesi, kes tegelesid päevast päeva rööprähklemisega. Nassi kirg ja uurimisobjekt oli eelkõige inimeste käitumine digiajastul. Nass kirjeldas ka seda, et samal ajal olid rööprähklejad päris veendunud, et „kui ma tahan ja kui on vaja, siis ma suudan ülihästi keskenduda”. Professor nendib aga uuringu järeldustes, et selline uskumus on illusioon – rööprähklejate võime keskenduda kukkus järsult. Isegi kui nad väga tahtsid, ei suutnud nad ülesandele pikaajaliselt fokuseerida. Nad olid harjutanud ennast ebaoluliste segajate orjadeks, märkis Nass.

Kui leiad aega, siis soovitan seda lugeda

Lugesin Cal Newporti raamatut „Deep Work”, selle aasta ühte juhtimiskirjanduse bestsellerit, mis räägib sellest, kuidas töö päriselt ja hästi tehtud saaks. Ja mida on selleks vaja ehk keskendumisest, kuidas suunata kogu oma vaimne energia millegi valmis tegemisele (mitte lihtsalt tegemisele). Raamat on täis näiteid, lugusid ja uuringud. Väga soovitan lugeda (nojah, see muidugi tähendab, et pead selleks aega leidma …).

Esimene samm rööprähklemisest küüsist pääsemiseks on aga Newporti sõnul esmapilgul kummaline ja töötab n-ö tavaloogikale vastu: kui sa tahad, et töö hästi tehtud saaks, siis mine töölt ära. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Tõestuseks kolm väidet.

1. Töölt eemalolek aitab teha paremaid otsuseid

Hollandi psühholoog Ap Dijksterhuis tegi koos oma kaaslastega kümmekond aastat tagasi eksperimendi, mis muutis arusaamist sellest, kuidas me otsuseid teeme. Ta jagas inimesed kahte rühma ja andis mõlemale rühmale ülesande teha auto ostmist puudutavaid otsuseid, tuginedes rohkele infole. Esimese rühma ülesanne oli lihtsalt teha häid otsuseid, teise grupi inimesi aga „segati”, lastes neil vahepeal kokku panna puslesid ja sundides neid siis kiiresti otsuseid tegema, ilma et oleks olnud aega infot analüüsida ehk teha kaalutletud otsuseid.

Mõõtes eri rühmade otsuste kvaliteeti, jõuti kiiresti järeldusele – keeruliste, inforohkete probleemide ja ülesannete puhul teevad paremaid otsuseid pigem need, kelle meel ja mõistus on vahepeal n-ö ära käinud ehk tegelenud millegi muuga. Seega, kui ülesanne ja lahendus on pigem standardsed, alluvad kindlatele reeglitele, siis on analüüs ja kaalutletud otsus asjakohane. Kui aga infot on rohkelt, probleem keerukas ja ülesanne kipub ajud krussi ajama, siis on kohane ütlus, et hommik on õhtust targem – ehk paus ja kiire otsus.

2. Taaslaadimine tõstab otsuste kvaliteeti

2008. aastal avaldati psühholoogia valdkonna teadusajakirjas paljutsiteeritud eksperimendi tulemused. Eksperiment ise oli lihtne. Inimesed jagati kahte rühma, ühed saadeti jalutuskäigule läbi metsa ja teised läbi kesklinna, ning siis anti neile lahendada keskendumist ja intensiivset tähelepanu nõudvaid ülesandeid. Läbi metsa jalutajad said ülesannetega hakkama keskmiselt 20% võrra paremini kui kesklinnas tiirutanud inimesed. Miks? Sest looduses aju puhkas, õigemini taaslaadis ennast. Kusjuures selle 50-minutilise jalutuskäigu mõju keskendumisele oli tunda veel järgmisel nädalal. Kesklinna uitajad aga seevastu kulutasid oma aju tänavaid, autosid, teisi jalakäijaid, foore pidevalt jälgides nn suunatud tähelepanuga, tegevusega, mis töötab nagu muskel – ühel hetkel see väsib ja keskendumisvõime langeb.

3. Meie võime täie keskendumisega tööd teha on piiratud

Newport naaseb siin Anders Ericssoni juurde (kelle tähenduslikust harjutamisest rääkivast raamatust kirjutasin siin) ja väidab, tuginedes Ericssoni ja teiste psühholoogide uuringutele: inimesed, ka kõige paremad meist, suudavad täie keskendumisega tööd teha vaid 4–5 tundi päevas ja sedagi mitte ühe jutina, vaid pigem u 1,5-tunniste tükkidena, st sinna vahele on vaja anda ajule puhkepause. Kui me sunnime ennast töötama 10 või 12 tundi päevas, siis võime küll olla rahul, et oleme „täna kõvasti tööd teinud”, ent valmis oleme saanud … mida ja kui palju? Kui sul on mõnikord õhtuti tunne, et täna muudkui tegid ja tegid ja päevale tagasi vaadates ei meenugi nagu midagi olulist, mis tehtud sai, siis tõenäoliselt tead või aimad, millest jutt. Mäletad – nad ei suutnud eristada olulist ebaolulisest, ütles artikli alguses Clifford Nass.

Kui mõtlen inimestele, kellega eri organisatsioonides kokku puutun, siis mida selle eelkirjeldatud teadmisega peale hakata?

Alustades kõige elementaarsemast ja lihtsamast: kuidas teha nii, et kui sa õhtul töölt ära lähed, siis lahkud sa sealt ka sisuliselt – tööarvuti kaas püsib kinni, töökõne ei trügi õhtusöögilauda ja ülemuse töömeil ei ole viimane asi, mida enne uinumist loed?

Allikas: Raimo Ülavere blogi