Illusioon töö tegemisest

Inimese võimekus produktiivselt töötada ei kesta 8 tundi päevas ja kohustuslikud tagumiktunnid viivad sageli töötegemise imiteerimiseni.
Inimese võimekus produktiivselt töötada ei kesta 8 tundi päevas ja...

„Meil tagumiktunde ei tehta!” ja „Tööpäev lõpeb siis kui töö on valmis!” ja … tegelikult jälgivad inimesed, sh bossid kiivalt seda, mis kell kolleegid töölt lahkuvad. Miks? Sest inimestele meeldib näha, kuidas teised pingutavad.

Oled sa olnud kunagi tööl kohas, kus PÄRISELT hinnatakse tulemusi, mitte seda kuidas sa (mõnikord ka töö tegemist imiteerides) pingutad? Kus PÄRISELT saad lahkuda kontorist keset päeva puhta südametunnistusega, sest töö on tehtud? Põnev, anna teada, kui niisugust organisatsiooni tead.

Tahame näha pingutust

Me oleme inimesed ja inimestel on kalduvus langeda nn töö illusiooni lõksu. Me küll räägime, et tulemus on tähtis, aga tegelikult tahame me näha pingutust. Kui tulemus tuleb liiga lihtsalt, oleme ärritunud.

Käitumisökonomist Dan Ariely toob näite kellassepast, kelle tööd ja tulemust hinnati kõrgelt. Aja jooksul muutus ta üha professionaalsemaks, tegi oma tööd üha kiiremini ja tulemuslikumalt, kuid inimestele see ei meeldinud. N-ö jootraha hakati vähem andma (ta ju ei pingutanudki!), hakati virisema hindade üle (no nii kerge töö eest nii palju raha!) jne. Inimestele meeldis, kui kellassepp pingutas ja pusis nende nimel, ent kui töö sai kiiresti tehtud, siis polnud nagu asi seda väärt.

Sama efekt tabab meid kõiki – kui kellegi tulemus tundub tulevat liiga lihtsalt, hakkab meile tunduma, et inimene laseb liugu. Ja eriti ülemuste silm muutub siis Sauroni (see on see kuri tegelane Sõrmuste Isandast) omaks – istud jälle Facebookis? Käisid päeva sees trennis? Kas sa ikka pühendad meile oma lubatud kaheksa tundi? Ei-ei, muidugi on tulemus tähtis ja tulemustega on sul asjad hästi, aga (remargi korras – tavaliselt sõna aga tühistab kõik eelneva) ma ikka tahaks näha, kuidas sa panustad enam …. Õudne.

Pühendunud töö ei kesta kaheksa tundi

Ometi teavad meist paljud intuitiivselt ja seda kinnitavad uuringud, et tähenduslikult ja pühendunult töötades piisab hea tulemuse jaoks vaid mõnest tunnist. Kirjanikud ei kirjuta kaheksa tundi jutti, näitlejad ei tee kümnetunniseid proove, sportlased ei treeni kümme tundi järjest. Jajah, nad on ju „erilised”, loovinimesed, artistid, kehakultuurlased. Millegipärast on meil aga tunne, et kõik ülejäänud inimesed on kuidagi olemuslikult teistsugused. Et meie võimekus teha pühendunult tööd peaks kestma vähemalt kaheksa tundi. Järjest. Iga päev. Viis päeva nädalas. Pannes selle mõtte sporditerminitesse, peaksime tegema suurepäraseid tulemusi päevas järjest kaks maratoni joostes? Absurd!

Illusioon töö tegemisest tabab ka meid ennast

Veel tobedamaks teeb kogu temaatika asjaolu, et me kipume ka enda tööd samade kriteeriumide järgi hindama. Rassid ja rahmeldad terve päeva, õhtul vajud väsinult diivanile ja on tunne, nagu oleksid täna kõvasti tööd teinud. Ja ... tõenäoliselt oledki. Ent kas see töö, mida sa tegid, oli ka tulemuslik, tähenduslik, oluline? Ehk kui palju oli selles n-ö tühja töö tegemist. Sebid ja sahmerdad ega saa õieti arugi, miks sa seda teed ja milleks see kasulik on. Ent töö tegemise tunne ikka on. Töö illusioon.

Kust meil selline rassimise kultuur pärit on? Küllap on oma osa selles õhtumaade kristlikul taustal. Mäletad – „Tee tööd ja siis tuleb armastus”? Kõvasti peab tööd tegema, siis oled välja valitud. Ükski asi ei saa lihtsalt tulla. Paraku on aga suures töö tegemise tuhinas segi aetud töö aeg ja töö sisukus. Need ei ole alati kaugelti võrdusmärgiga asjad.

Vana arusaam vs. kaasaegne arusaam elust ja tööst

Segi on aetud, täpsemini öeldes, veidi iganenud ja eelmisest aastatuhandest on pärit ka see arusaam kuidas parim tulemus tekib. N-ö vana arusaam tööst ja tööelust (juhtimisse imbunud umbkaudu 19. sajandi lõpus) ütleb järgmist (allikas raamat „Täiusliku pühendumuse jõud”):

  • valitseda tuleb aega (abiks igasugused ajajuhtimise vidinad, to-do-nimekirjad ja teooriad, et ikka jõuaks rohkem teha);
  • pinget tuleb vältida (stress on paha);
  • elu on maraton (ühtlane pikk pingutus);
  • puhkeaeg on raisatud aeg;
  • tegutsemist motiveerib premeerimine jne.

Kaasaegne teadmine inimese käitumisest ja tegustemisest ütleb aga, et:

  • valitseda tuleb energiat (kuhu ja millal ja miks panustad);
  • pinget tuleb otsida (ajutine stress, pinge on motivaator, seda ei tohi vältida);
  • elu ja töö on sööstude seeria (mitte ühtlane maraton);
  • puhkeaeg on tulemuslik aeg;
  • tegutsemist motiveerib eesmärk jne.

Lühidalt: kui sa tahad tulemuslikult töötada, siis proovi lahti saada töö illusioonist (esimene samm võiks olla mitte vastata küsimusele, kuidas läheb, et kiirelt) ja lasta lahti alateadlikust vajadusest näha teisi inimesi ja ennast pidevalt pingutamas. Keskenduda tuleks töö sisu ja tulemuse seosele. Ja minna päeva sees trenni. Või pikale jalutuskäigule. Ning kui muud moodi ei saa, kutsu ülemus kaasa.

Allikas: Raimo Ülavere blogi

Osale arutelus

Toetajad

Jälgi Personaliuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Tööriistad

Peopaik

Kuninglik Saku mõis – pealinnast vaid 11 km kaugusel

Tallinnast vaid 11 km kaugusel rohelusse mattunud Saku mõis sobib suurepäraselt nii koosolekute, seminaride, konverentside kui firmapidude korraldamiseks. Väärika ajalooga Saku mõisa peahoone pärineb 1820. aastast ning on oma rikkaliku-luksusliku dekoori ja laemaalingutega üks Eesti kaunimaid.

Toosikannu puhkekeskus Käru vallas Raplamaal

Raplamaal asuv Toosikannu puhkekeskus on ideaalne peokoht nii suurematele kui ka väiksematele seltskondadele. Aga mitte ainult – Toosikannus asub Eesti esimene ja ainus loomapark ning lisaks tähtpäevade tähistamisele on see suurepärane koht asjalikele koosolekutele ja konverentsidele.

Valdkonna töökuulutused

Posti Group is looking for a TEAM LEADER

Manpower OÜ

08. oktoober 2017