Eakad – väärtuslik osa tööturust

eakad

Eesti elanikkond vananeb, lapsi sünnib vähe ning inimesed elavad kaua. Eestis on eakaid ja noori laias laastus sama palju. See on probleem, sest inimesi, kes teeksid tööd ja kelle maksudest saaks riiki ülal pidada, jääb aina vähemaks. Üks lahendus on pensioniea stabiilne tõstmine, nagu ka Eestis praegu päevakorras on. Kuid töötamine ei ole elus kõige tähtsam – endale leiva teenimine tuleb teha meeldivaks ja turvaliseks. Paralleelselt pensioniea tõstmisega tuleb vanemaealiste tööle asumist kergemaks muuta.

Jahmatavad prognoosid

Euroopa Liidu rahvastikupüramiidis võib juba 15 aasta lõikes näha märgatavaid muutusi. Veel 2001. aastal oli püramiid keskelt laieneva noolepea moodi. See tähendab, et kõige enam oli keskealisi inimesi, noori veidi vähem ja vanureid vähe. Tänaseks on püramiidi kuju muutunud nii, et alumine osa aina aheneb ja ülemine osa on märgatavalt suurenenud. Kõigest 15 aastaga on muutused selgelt märgata. Aastaks 2080 prognoositakse Euroopa rahvastikupüramiidi kujuks jämeda jalaga T-tähte. See tähendab, et eakaid saab olema väga palju.

Nii kaugele kui aasta 2080 ei peagi minema, et jahmatuda. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi väheneb Eesti rahvastik 2040. aastaks võrreldes 2015. aastaga 130 000 inimese võrra ning 65-aastaste ja vanemate osakaal rahvastikus kasvab 18,4%-lt aastal 2014 27,6%-le aastaks 2040. Eestlasi on 25 aasta pärast statistikaameti andmetel vähem sama palju, kui praegu elab inimesi Tartus, Haapsalus ja Viljandis kokku. Lisaks on selleks ajaks Eestis elanikkonnast ligi kolmandik vanurid. Kuna Eesti on Euroopas vananemise poolest eesrinnas, jõuab meie eakate osakaal ühiskonnast veerandini ehk 25 protsendini juba aastaks 2020.

Generatsioon U

Mida teha, et tööturu olukorda parandada? Rahvastikupüramiidi ümberkujundamine on väga ajamahukas ja järjepidevust nõudev ettevõtmine, mida ei ole võimalik kiiresti teha. Kuna kõik prognoosid ütlevad, et olukord tööturul läheb kiiresti järjest halvemaks, tuleb välja mõelda lahendusi.

Üks lahendus on eakate kaasamine ning nende tööle võtmine. Sealt tuleb ka termin generatsioon U (ingl k generation unretired) ehk pensionilt naasnute põlvkond. Näiteks USA tööjõus on üle 65-aastased kõige kiiremini kasvav vanusegrupp ning veel mõni aasta tagasi andis see põlvkond 93 protsenti sealse tööturu kasvust. Eakad võivad osutuda päästerõngaks, kes aitavad majanduslangust edasi lükata.

Selleks, et meie sotsiaal- ja tervishoiusüsteem oleks jätkusuutlik, on äärmiselt oluline, et vanemaealisemad inimesed püsiksid võimalikult kaua tervetena ja osaleksid võimalikult kaua tööturul. Kahtlemata on see teema, millega riik peab tegelema. Eesti Töötukassa toetab eakate ettevõtlust ja probleemist saadakse aru, kuid pikk tee on veel minna.

Mida edasi meditsiin areneb, seda kauem on meie tervis piisavalt hea, et teha täisväärtuslikku tööd. Euroopa Komisjoni 2012. aasta uuringu järgi peetakse inimest „mitte enam nooreks” alates 42 eluaastast ning „vanaks” juba 62 aasta vanuselt, kuid kõige tähtsam on, kuidas inimene end ise tunneb. Mida rohkem ühiskond sisestab, et kõrge iga ei tähenda mandumist, seda enam saame aktiivseid eakaid.

Asi on suhtumises

Sotsiaalministeeriumi tellimusel tehti 2012. aastal tööandjate seas uuring, mis uurib nende suhtumist vanemaealistesse töötajatesse. Esimene murekoht on tõsisasi, et ettevõtted ei taju rahvastiku vananemist probleemina. Kuigi kindlasti paljud firmajuhid saavad aru, et vananev rahvastik on üleilmne probleem, siis enda rolli sellega tegelemisel ei nähta. 83 protsendi tööandjate hinnangul ei ole vananeva personali probleem nende organisatsioonis oluline küsimus. 77 protsenti vastanud organisatsioonide juhtidest ei arva, et vanemaealiste töötajate osakaal nende organisatsioonis kasvab järgmisel viiel aastal olulisel määral. Samuti ei ole 82 protsenti tööandjatest tööjõu vananemisega seotud riske oma organisatsiooni jaoks hinnanud.

2015. aastal tehtud Praxise uuring annab nõu, kuidas riik saab eakate tööturule naasmist lihtsamaks muuta. Sotsiaalministeeriumi tellitud vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuringu järgi on juba praeguseks Eestis nii vanemaealiste tööhõive kui ka tööalane aktiivsus üsna kõrge. See on ajendatud pigem eelkõige madalast sotsiaalkaitsest, mitte aktiivsest tööturupoliitikast ja töösuhetepoliitikast. Vanemaealiste tööturupoliitika arendamisel on riik astunud olulise sammu, lugedes pensioniealised aktiivsete tööpoliitikameetmete sihtrühma. Samuti on rohkelt tähelepanu juhitud elukestvale õppele, mis peaks tagama töötamiseks vajalikud oskused ja teadmised.

Riik on vähe pööranud tähelepanu sellele, kuidas mõjutada töösuhte osapooli vanemaealistele sobivas töös kokku leppima, võimaldamaks paindlikke töötingimusi. Lisaks soovitab Praxise uuring riiki aktiivsemalt teavitama töösuhte osapooli vananemisega kaasnevatest erivajadustest, ka peaksid tööandjad olema valmis looma vanematele töötajatele sobivaid töötingimusi. Kuna eakad on tundlikumad koormuse suhtes, peaksid tööandjad olema valmis paindlikumaks koormuse jagamiseks. Samuti peaks mõtlema, kuidas erinevaid eakatele mõeldud sotsiaalkaitse ja -hoolekandemeetmeid paremini teatavaks teha. Analüüs näitas, et teenuse osutajad seisavad silmitsi katsumustega, sest teenuste pakkumine ei vasta nõudlusele ja teenuseid taotletakse vähem kui peaks.

Kas Eesti on valmis orienteeruma tunduvamalt eakamale elanikkonnale?

Vastab Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai

Eesti paistab silma vanemaealiste kõrge tööhõivega ja statistilisi näitajaid vaadates võib tunduda, et Eesti tööturg suudab edukalt vanemaealistele orienteeruda. Kuni 59. eluaastani on Eestis tööhõive kõrge, alates 60. eluaastast algab langus, mis süveneb 65. eluaasta juures järsult. 70–74-aastastest töötab 12%, 75–79-aastastest 5% ja 80-aastastest ja vanematest vaid 2%.

Eesti jaoks on seni lahendamata probleemiks, kuidas hoida inimesi tööturul pensionieani. Meil minnakse pensionile keskmiselt 59-aastaselt. Varast pensionile jäämist põhjustab see, et vanemaealised ei ole Eesti tööturul oodatud – eakad on tööturul suuremal või väiksemal määral tõrjutud. Uuringud näitavad, et 50–64 aastastel on suuri raskusi töö leidmisel. Inimene, kes koondatakse vanuses üle 50 eluaasta, peab tõsist vaeva nägema, et tööd leida. Selleks võib kuluda aasta ja rohkemgi. Töökohtade valik on piiratud, iseloomulik on kõrge keeldumiste arv ja palju madalam palk võrreldes nooremale tööjõule makstavaga. Töökohad, mida pakutakse üle 50 aasta vanusele inimestele, on sageli rutiinsed ja üheülbalised: müüja, koristaja, hooldaja, sanitar, sekretär, valvur jms. Ka sellise rutiinse ja üheülbalise töö saamisel on vanemaealisel harva võimalik loota paindlikkusele.

Olukord tööturul näitab, et Eestis ei väärtustata aastatega kogutud kogemusi ja tarkust. Vanemaealistesse ei suhtuta meil kui efektiivsetesse ja võrdväärsetesse ühiskonna liikmetesse, mis on väga suur viga. Vanemaealistele jäävad kohad, mida noorem tööjõud ei soovi. Üldjuhul on need töökohad alarahastatud.

Tõrjuv ja vähepaindlik lähenemisviis vajab muutmist

Vanemaealiste potentsiaali  tööturul tuleks õppida tundma ja väärtustama, et seda efektiivselt rakendada. Vanemaealistele tuleks pakkuda töökohti, mis vastavad nende tugevatele külgedele: usaldusväärsus, lojaalsus, suhtlemis- ja veenmisoskus jms. Eestis on näiteks Tallinna Kaubamaja ja Swedbank suutnud edukalt vanemaealisi rakendada. Nad on pakkunud eakatele tööd, kus eeldatakse suurt usaldust, on vaja häid suhtlemis- ja müügioskuseid, heatahtlikku ja mõistvat suhtumist klienti jms.

Juurdepääs täiendharidusele ja tasemeõppele on väga piiratud. Üle 50 aasta vanustele heidetakse sageli ette nende aegunud haridust. Eesti 55–74-aastastest inimestest osaleb hariduses või enesetäiendamises 3,8 protsenti. Euroopa Liidu vastav keskmine on 4,8 protsenti.

Eakatele orienteerumiseks tasuks vaadata, mida on teinud riigid, mis on maailmas eakate tööhõives tipus. Sellised riigid on näiteks Island, Uus-Meremaa, Rootsi, Norra, Iisrael, Jaapan ja Šveits.

Mida saab riik ära teha? 

  • Motiveerida inimesi töötama ka kõrgemas vanuses (70+) ja tundma tööst rõõmu. Rahvani tuleb viia arusaam, et parim sotsiaalne kaitse on töötamine ka kõrges vanuses. See teeb inimese õnnelikuks ja hoiab teda tervena. Islandi, Uus-Meremaa jt kogemus näitab, et ka üle 70 aasta vanused inimesed suudavad töötada, kui tööturg pakub huvitavat, arendavat ja  jõukohast tööd.
  • Vähendada eakate diskrimineerimist tööturul, kaitstes eakate  väärikust, vaimset ja füüsilist tervist. Eakatele on vaja turvalist keskkonda tööturul. Õppida võiks Uus-Meremaast, kus on välja töötatud tööturupoliitika koos vastavate meetmetega, mis kaitsevad  eakaid vaimse,  füüsilise  ja ka finantsilise diskrimineerimise eest. 
  • Stimuleerida ja toetada tööandjaid eakate tööle võtmisel ning neile jõukohaste ja paindlike töötingimuste pakkumisel. Tööandjaid on stimuleeritud ja motiveeritud  väärtustama enam kui 50-aastaste inimeste tugevaid külgi, et neid seejärel tööturul rakendada. Jaapanilt võiks õppida seoses sellealaste originaalsete algatustega.
  • Tagada vaba juurdepääs täiendharidusele ja tasemeõppele. Individuaalne ja vaba juurdepääs täiendharidusele ja tasemeõppele peaks eakatele olema sama loomulik, kui see on noorema põlvkonna puhul. Eeskujuks võiks siinkohal olla Island. Islandi edu üks võti on eakatele juurdepääsu tagamine haridusele ja edasiõppimisele ka kõrges vanuses.

Kui rääkida Eesti tööturu orienteeritusest enam kui 65 aasta vanuses inimestele, siis valmisolek on väga väike. Vanuse kasvades muutub see praktiliselt olematuks. Probleem tundub kauge ja võõras, eeldatakse, et see jääb uute põlvkondade lahendada. On viimane aeg tõsisteks ümberkorraldusteks ja vanemaealiste keskse tööturupoliitika väljatöötamiseks. 2040. aastaks on Eestis, aga ka mujal Euroopas peaaegu pool rahvastikust ja ka pool tööealistest üle 50-aastased.

Allikas: tööinspektsiooni infokiri Tööelu

Osale arutelus

  • Tööelu

Toetajad

Jälgi Personaliuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad