Ülo Pärnits: vale inimene läheb kalliks maksma

uloparnits

21. detsembril suri raske haiguse tagajärjel tuntud Eesti ettevõtja, Eesti Tööandjate Keskliidu liige Ülo Pärnits. Majandusdoktor Pärnits oli Mainor Grupi nõukogu esimees ja suuromanik ning tähistas möödunud suvel oma 80. sünnipäeva. Personaliuudised avaldavad siinkohal tema viimase intervjuu, mis ilmus tööinspektsiooni infokirja Tööelu detsembrinumbris.

Milline on teie esimene mälestus äritegevusest?

Äri sai teha ikkagi pärast 1. jaanuari 1990, kui tekkis erakapital. Enne seda ei olnud see võimalik. Ma ei ole müünud kurke ja kapsaid Leningradis nagu paljud Peipsi-äärsed inimesed. 1980-ndate alguseks oli kõige kõrgemal tasemel selge, et olukord on vilets. Nõukogude Liit oli liiga suur, et suuri muutusi teha. Liiga kergesti võis asjad nii tuksi keerata, et pärast lasti sind maha.

Me läksime Mainorist Moskvasse ja pakkusime, et teeks Eestis eksperimenti. Eesti majandus oli 0,4 protsenti kogu liidu majandusest. Me ütlesime, et kui midagi valesti läheb, siis seda ei märgata, aga kui hästi läheb, saab uue lahenduse kogu liidule üle kanda. See jutt Moskva võimuritele meeldis. Mainoris oli tollal väga palju tohutult arukaid inimesi. Ei ole teist firmat, kust oleks 1990-ndatel läinud nii palju inimesi Eesti võimuladvikusse. Meilt on tulnud linnapead, peaminister, ministrid, parlamendi liikmed jne. Meil oli väga tugev potentsiaal.

Tollal tekkis kergetööstuses tööstusharu isemajandamine. See hakkas umbes kaheksa või kümme aastat enne isemajandava Eesti projekti pihta. Meile anti Moskvast luba teha kergetööstuses majanduseksperimente. See oli tollal veerand Eesti tööstust ja andis väga suured võimalused. Saime Moskvast hulga eritingimusi, näiteks võisime ilma Moskva loata sõlmida ise ekspordilepinguid, ettevõtte kasumist võeti ära teatud osa, mitte kõik, jne. 1985. aasta paiku andsime inimestele võimaluse teha äri. Diil oli selline, et Mainor andis võimaluse ja 20 protsenti tulust anti meile. See oli aeg, kui meile toodi raha kohvritega.

Rääkides IME-st, kas te nägite selles ainult majanduslikku projekti või tundus juba siis, et see võib-olla midagi, mis viib Eesti taasiseseisvuseni?

Ei, see oli puhtalt majandusliku olukorra parendamise projekt. Keegi ei mõelnud, et me sellega Eesti vabastame. Hiljem, kui Mainoris juba IME projekti edasi arendati, siis ilmselt kasvas sellele külge ka poliitiline mõõde. Ma väidan, et Nõukogude Liidu lagunemise säde läks välja Mainorist. See levis väga kiiresti siit Lätti ja Leetu, seejärel Lääne-Ukrainasse ja Venemaale.

Sellise mõtteviisi levik Venemaale – see on võtmeküsimus. Ma mäletan hästi, kuidas vene noored tulid Peterburis ja Moskvas kokku ja arutasid, et Venemaa peab olema iseseisev. Leiti, et Venemaa ei vaja lõunapoolseid alasid, kus elavad moslemid, keda Moskva peab toitma. See idee levis nii jõudsalt, et tekkisidki sellised seltskonnad nagu Jeltsini kamp. Seda, mis edasi sai, me teame.

Ma tuleks hoopis teie persooni juurde tänapäevas. Milline on teie harilik tööpäev?

Nagu igal teisel inimesel. Hommikul tulen tööle ja õhtul lähen ära. Saabun kell üheksa ja lahkun kell viis. Aga mul on hea meel, et saan palju liikuda ja kõndida. Mul ei ole väga istuv ja paikne töö.

Millised on teie tööpäevad olnud kõige pingelisematel ja raskematel aegadel? Kas siin on praegusega suur kontrast?

Meil ei ole väga ekstreemseid aegu Mainoris olnud. Oleme kogu aeg teinud tööd ühes tempos ja samal viisil. Kui olin noorem, tegin päevas kümme kuni kaksteist tundi tööd, praegu enam nii palju ei tee. Tormilisem periood oli 1990-ndate alguses, kui toimusid suured majanduslikud muutused. Paljud läksid Mainorist riigi asju ajama. Me töötasime tollase valitsuse jaoks paljud lahendused välja – näiteks aktsiaseltside põhimääruse. Mainoril ei ole mitte mingisuguseid kriisiperioode esinenud, isegi kui ühiskonnas on suur kriis olnud.

Milline juht te olete?

Kolleegid ütlevad, et mul on väga paks nahk. Mind ei häiri välised tegurid üldse. Ma ei ärritu ega lähe vihaseks, kui asjad on keerulised. Ma ei hakka inimesi sõimama. Suudan asju võtta üpris malbelt.

Mis teid Ülemiste City linnakut rajama ajendas?

Seda linnakut arendavad kaks firmat, üks on Technopolis Ülemiste ja teine on Mainor Ülemiste. Territooriumist kaks kolmandikku kuulub Mainor Ülemistele, Technopolisest omakorda kuulub Mainor Ülemistele 49 protsenti.

See piirkond lagunes pikka aega. Omanikke oli mitu ja kõikidel oli selle ala tuleviku kohta oma arusaam. Kompromissi oli raske leida, aga viimaks saadi aru, et ilma kokkuleppeta laguneb see kõik päris ära. Mainor ostis teised välja ja me hakkasime Ülemiste Cityt arendama. Pärast masu tekkis olukord, kus pangad hakkasid laene pidurdama. Siis me võtsime soomlased ehk Technopolis Ülemiste siia sisse.

Mind huvitab ikkagi see impulss, mis seda kõike looma pani.

Ma õppisin 1980-ndate lõpus kaks aastat Moskvas, rahvamajanduse juhtimise akadeemias. Sinna võeti õppima 30–40 kandidaadikraadiga inimest, kes olid suurte firmade juhid. Seal oli inimesi, kellele allus 80 000 – 100 000 inimest. Selle seltskonnaga arutasime asjade üle õhtuti väga suures plaanis. Ma arvan, et sealt saadud kogemus suurte ideede mõtlemisel ongi see, kust teie küsitud impulss tuleb.

Kuhu te Ülemiste Cityga jõuda tahate, mis selle lõppvisioon on?

Meie eesmärk on lihtne – saada Põhjamaade Silicon Valleyks. Baltimaades on Ülemiste City kõige suurem taoline linnak, samas oleme praegu Põhja-Euroopas suurim ühe omaniku juhitud kontorilinnak. Üldiselt on nii, et majad kuuluvad väga paljudele ehitajatele, aga meil mitte. Meil on ühtlasi ka kiire ühiskondlik areng, siin on lihtsam teha sellist asja.

Ma kujutan ette, et Ülemiste City idee võis omal ajal üsna utoopiliselt kõlada. Milline inimene te olete, kas teis on mängurit? Võtate te tihti riske?

Mina ei ole mängur. Ma olen olnud kapitalistliku firma eesotsas 25 aastat ja selle aja jooksul on see firma olnud kogu aja kasumis, vaatamata kõikidele kriisidele. Viimase kriisi üleelamise üle olen ma iseäranis uhke. Meil olid tohutud laenud ja paljud ütlesid, et Mainor variseb kokku nagu kaardimaja. Me ei pidanud üheltki pangalt manguma, et palun andke laenule pikendust või palun vähendage koormust. Rootsist taheti tollal väga laenusid tagasi saada ja meiltki prooviti neid kätte saada. See oli keeruline aeg, aga me tulime välja.

Muide, me maksame juba 17 aastat dividende. Iga aasta eelmisest kümme protsenti rohkem. Selle info peale oskasid meie Soome kolleegid Technopolisest öelda ainult, et see on jõhker värk. See näitab, et firmat on juhitud väga stabiilselt. Meil on väga põhjalikud arutelud, kõik nüansid mõeldakse läbi. Kuidas me tuleme välja, kui juhtub nii? Aga kuidas siis, kui juhtub naa? Me oleme alati valmis.

Pangad annavad kahekümneks aastaks laenu, aga tegelikult tuleb lepingut iga viie aasta tagant pikendada. Ja kui pank näeb, et olukord on kehv, siis ta ei pikenda lepingut ja tahab laenu tagasi. Ma ütlen pankadele, et on kaks olukorda, millal me võib-olla ei suuda tagasi maksta. Esimene on Vene okupatsioon ja teine, kui majandus käib nii alla, et Viru tänav on kerjuseid täis. Lihtsalt tuleb ette mõelda, muudmoodi ei saa.

Hiljuti on erinevad ärimehed öelnud, et investeerida tuleks pigem asfalti kui ajudesse ja idufirmadelt pole midagi õppida. Milline on teie nägemus?

Ma ei tahaks kolleegide kohta halvasti öelda. Majanduses on kolm põhilist ressurssi: materiaal-tehnilised ressursid, finantsressurss ja sotsiaalne ressurss. Kui sul on raha, siis saad sa kõiksugu tehnikat osta. Raha ei ole Eesti puhul üldse probleem. Põhjus, miks me praegu ei arene, on selles, et me ei oska. Ma näen seda iga päev.

Meie IT on väga kuulus, aga kui hakata otsima tegelikke inimesi, kes teeks vajaliku asja ära, siis ma jään tihti hätta – ma ei leia tarvilike oskustega inimesi. Näiteks sattusin hiljaaegu ühele loengule: superhea loeng, midagi halba pole öelda. Pärast küsisin lektorilt, kas ta saaks sama asja mul firmas ära teha, millest just rääkis, ja ta oli nõus. Tegime lepingu, aga välja ei tulnud midagi. Siis võtsime teise mehe, jälle sama asi. Mõlemad on väga tuntud nimed. Meil ei osata asju teha. Näiteks räägitakse palju, et ettevõtted peavad looma lisaväärtust. Kes seda ei teaks! Kõik juhid teavad seda, aga miks nad siis ei loo? Sest nad ei oska.

Te olete öelnud, et Eesti ääremaastub ja kolgastub tohutu kiirusega. Mis meid päästab?

Tuleb likvideerida suured palgavahed. Eesti majanduse praegune seis on hea, me võiks maksta palju kõrgemaid palkasid. Indrek Neivelt on öelnud, et Eesti pangandus on efektiivsem kui Skandinaavia oma, aga palka saame siin mitu korda vähem. Samamoodi on meil efektiivsem saetööstus, põllumajandus ja paljutki veel. Aga miks me maksame oma töötajatele vähem? Võtame näiteks Technopolis Ülemiste, mis siin kõrval on – see on Technopolise grupi kõige efektiivsem firma, see annab nende kogu grupi tulust ligi poole, aga inimesed saavad siin kolm korda vähem palka kui mujal. Meil lihtsalt ei ole kombeks rohkem palka maksta, muud midagi.

Olete öelnud, et inimestel peaks olema mitu kõrgharidust, et konkurentsis püsima jääda, ja ametit peaks olema võimalik vahetada ka vanemas eas. Olete te elu jooksul mõelnud oma ametit vahetada?

Ma olengi vahetanud. Ma õppisin keemiainseneriks ja töötasin keemiatehases, töö kõrvalt hakkasin kaugõppes psühholoogiat õppima. Keemiatehases oli mul 500 inimest juhtida ja uuesti ülikoolis olles sain aru, et keemiaga ei ole mu tööl enam midagi pistmist. Ma hakkasin hoopis loenguid pidama ja need olid väga populaarsed. Siis kutsutigi mind Mainorisse ja nii ta hakkas minema.

Arvestades teie diagnoosi, et meie inimestel puuduvad oskused ja et Eesti ääremaastub, siis kas äkki ei võiks üks lahendus olla ajude sissevool?

Selle jaoks olekski kõrgemat palka vaja, et nad siia tulla tahaksid. Miinimumpalk peaks olema vähemalt tuhat eurot. Midagi hullu ei juhtuks, kui miinimumi tõsta. Meil on probleeme sotsiaalse ressursiga, me peaksime arutama, kuidas seda ressurssi suurendada, mitte rääkima ainult sellest, kuidas tuua välisinvestoreid.

Eestis võime leida mitut tüüpi ettevõtteid. On neid, kes toovad oma üksuse välismaalt siia, aga tööjõu palkavad siit. Nemad ei suurenda kuidagi meie sotsiaalset ressurssi. Aga on ka neid, kes toovad mõne tootmise siia koos inimestega – vot nemad suurendavad meie sotsiaalset ressurssi. Meie siin tegeleme selle arendamisega, et maailmast tuleksid andekad inimesed siia. Jutud, et meil lennukid ei lenda ja et meil on külm, on täiesti asjatundmatud. Üks tippfirma valis just äsja oma uue Baltikumi kontori asukohaks Ülemiste City, tuues üheks põhjuseks hea lennuühenduse teiste Põhjamaade pealinnadega.

Rääkides uute inimeste tulekust, siis kuidas teie hinnangul mõjutavad kõike seda Eestiski levivad ksenofoobsed meeleolud?

See on väga suur asi ja see süveneb. Olen lehtedest lugenud, et teise nahavärviga inimesi on hiljuti hakatud solvama, kuigi varem neil taolised kogemused siin puuduvad. Meil on Ülemiste Citys tööl 8000 inimest ja umbes kümme protsenti neist on teistsuguse nahavärviga välismaalased. Minuni ei ole jõudnud infot, et keegi neist oleks siit säärastel põhjustel lahkunud. Põlgus teistsuguste inimeste vastu vähendab meie sotsiaalset ressurssi. Meile sobiks väga tuua töötajaid Indiast. Ma arvan, et nad sobiksid siia.

Vanadusest rääkides, mida te arvate hiljutisest pensioniea tõstmise ideest?

Kui arvestada, et ma olen 80, siis mis mul selle vastu olla saab. Mina käin tööl ja mulle makstakse palka. Palju on selliseid inimesi, kes ei tahagi pensionile minna, samas on ka selliseid, kes väga tahavad. Ma tean ühte doktorit, ta on 59 aastat vana ja ta räägib, kuidas ta juba pikisilmi pensionit ootab. Inimesed on erinevad.

Olete tuntud malehuviline. Mida on male teile äris õpetanud?

Male on õpetanud strateegilist mõtlemist ja laiemate seoste nägemist, samas aitab male märgata detaile. Selles mängus viivad pisikesed, mikroskoopilised vead kaotuseni. Males tuleb teha kõige paremad käigud, ei tohi teha vähegi halbu käike, sest tulemused on saatuslikud. Teed ühe kehva käigu ja samm sammu haaval hakkabki kiiva kiskuma. Ma näen, kuidas paljud firmad teevad väikesi vigu ja nad vaikselt vajuvad ära. Võib-olla Mainor sellepärast ongi nii hästi püsinud, et me mõtleme kõik väga täpselt läbi. Ma arvan, et minu karjääris on kaks väga tähtsat märgusõna: male ja Moskva.

Olete öelnud, et tõsised ärimehed on tagasihoidlikud inimesed. Millest selline arusaam?

Ma ei saa aru sellisest mõtlemisest, et ostad endale kallid autod ja majad Hispaaniasse, kui sa saad seal majas tegelikult aastas kaks nädalat olla. Mõttetud kulud! Kui ma lähen Hispaaniasse, siis ma rendin sealt korraliku maja nädalaks. Asi on ratsionaalsuses! Alles jäävad tavaliselt need, kes teevad oma tööd tõsiselt ega hoople, kellel on suurem ja parem auto.

Mis teid käimas hoiab, mis on teie mootor?

Üks asi on huvi selle vastu, millega ma tegelen. See on hästi läinud ja seega rahuldustpakkuv tegevus. Ja muidugi inimesed minu ümber – ma räägin jälle sotsiaalsest ressursist. Ühel paneeldiskussioonil küsiti osalejatelt, milline oli teie kõige suurem viga, mis teile kõige rohkem maksma läks. Statoili juhataja rääkis midagi valede pirukate müügist ja kõik rääkisid tehnoloogilistest valearvestustest. Mina rääkisin, kuidas ma võtsin kord tööle ühe vale inimese. Ta läks mulle väga palju maksma.

Aga võib ka vastupidi olla. Mul on siin üks väga arukas noor mees, ta on selline, kes ei suuda inimestega läbi saada, ta kohe oskab tülli minna ja keegi teda enda kabinetti ega enda lähedusse töötama ei taha. Tema töötab meil nii, et palka ta ei saa ja ametinimetust tal ei ole, tal on ainult töölaud. Ta töö seisneb selles, et käib ja vaatab lepinguid ja muid dokumente üle ja ta pilk on geniaalne. Ta on säästnud mulle miljoneid ja ma austan seda. Ma maksan talle säästetud summast korraliku protsendi.

Allikas: tööinspektsiooni infokiri Tööelu

Osale arutelus

  • Tööelu.ee

Toetajad

Jälgi Personaliuudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Tööriistad

Valdkonna töökuulutused

APL otsib HR- JA VÄRBAMISSPETSIALISTI

Manpower OÜ

29. august 2017