30. jaanuar 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

2015. aastal korraldatud uuring, kus küsitleti 2063 täiskasvanut vanuses 25–64 eluaastat, näitab, et 80,4% inimestest raiskab iga päev 30 minutit kuni kolm tundi tööaega töövälistele tegevustele. Kas seda pole mitte ekstreemselt palju?

Palju hirmutavam on aga see, et 18,5% küsitletutest raiskab enam kui kolm tundi igas tööpäevas, mis tähendab 15 tundi nädalas ehk peaaegu kaks täispikka tööpäeva. Olgugi et küsitlus tehti Ameerika Ühendriikides, teab iga Eesti tööandja ka omast käest, kui suur probleem on näiteks sotsiaalmeedia kasutus igas kontoris. Paar aastat tagasi tehtud uuring näitab, kuhu tegelikult kogu see aeg kaob.

* 50% tööajast saadetakse telefonis sõnumeid

* 42% tööajast kulub klatšimisele

* 39% tööajast surfatakse internetis

* 38% tööajast surfatakse sotsiaalmeedias

* 27% tööajast kulub snäki- ja/või suitsupausidele

Vastuseid, miks töötajad nii palju tööandja väärtuslikku aega raiskavad, on palju. Näiteks toodi küsitluses välja, et peamine põhjus on tööalaste väljakutsete puudumine ehk igavad ja rutiinsed töökohustused. Veel olid põhjusteks kurnavad ja pikad tööpäevad, kus keskendumine lihtsalt hajub, eesmärkide- ja sihtmärkide puudumine, rahulolematus oma tööga ning lihtsalt pidev igavus. Silmitsedes neid suhteliselt masendavaid tulemusi, ei tuleks vaid juhtide südametunnistusele koputada, vaid ka töötajate omale.

Mida rohkem hakkab iga inimene mõistma, et tal on vaid teatud arv tunde, aastaid, aastakümneid elada jäänud, seda enam hakkab ta võib-olla ka tähtsustama iga eraldiseisvat päeva kui võimalust oma eluga midagi väärtuslikku peale hakata. Istudes iga päev kõval ja väsinud kontoritoolil ning sotsiaalmeedias tühja surfates ei ole kellegi elule veel midagi juurde andnud. Ka töötajatel endil on suud peas ning tahe ja soov oma töökohustusi põnevamaks muuta peaks tulema ikka igalt töötajalt endalt. Rahulolematusega mitte midagi peale hakates saab igaühe elust vaid mõttetu stagnatsioon, kus iga päeva lõppu oodates aina enam zombistume.

Tööandja koha pealt peaks iga juht kaaluma erinevaid viise, kuidas tööpäev iga töötaja jaoks võimalikuks arenguküllaseks ja elevustpakkuvaks muuta. Tihtipeale töötavad inimesed produktiivsemalt näiteks lühemate tööpäevade jooksul ja õhinat tekitavaid eesmärke järgides. Moto „kui töö on tehtud, võid koju minna” on alati suurepärane viis oma töötajate mõttetut ajaraisku vähendada. Samuti on olemas arvukalt internetikasutust filtreerivaid programme nagu ContentProtect ja Veriato. Kuna kõiksugused valjud helid ja pidev kolleegide loba kontoris segab paljude inimeste keskendumisvõimet, peaks iga juht võimaldama oma töötajatel segamatult tööd teha ja keelama ära nii valjuhääldi kasutamise telefoniga rääkides kui ka mõttetu töövälise lõõbi. Paljud organisatsioonid pakuvad oma töötajatele pauside ajal näiteks pingpongi, lauajalgpalli või muude lauamängude mängimise võimalust. See tõmbab töötajate tähelepanu mõneks ajaks tööasjadelt ära ja asendab vajaduse end sotsiaalmeediaga tuimastada.

Variante on palju, kuidas muuta tööpäevad kõigi jaoks piisavalt väärtuslikuks ja asjalikuks – võtmesõnaks jääb aga kommunikatsioon iga töötaja ja tema juhi vahel, mõistes, et raisatud tööpäev ei ole vaid juhi, vaid hoopis mõlema kaotus.

Allikas: Motivaatori blogi

Autor: Kathleen Kanervikko, Motivaatori turundusjuht