Autorid: Tööelu.ee, Tööelu.ee • 28. märts 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Olles juhtinud 21 aastat betooni, betoontooteid ja killustikku valmistava ettevõtte Rudus AS-i tööd, nägi ta, kuidas seatud tööohutuse eesmärgid viivad sihile – Ruduses, kus Eestis töötab 50 ja kogu grupis üle tuhande inimese, ei olnud 2015. aastal ühtki tööõnnetust. Ei ole ka palju ettevõtteid, mille kodulehel on väärtuste all esimese punktina kirjas „Juhindume oma tegevuses põhimõtetest, mis aitavad vältida tööõnnetusi ja keskkonnakahjustusi.”.

Vainola sõnul ei ole see mitte ainult loosung, vaid emaettevõttele Soomes oli see tõepoolest eesmärk, mille nimel tehti kõvasti tööd. „Tehti kõike, mis tööohutuse tagamiseks vaja on: tehti riskianalüüse, otsustati, milliseid isikukaitsevahendeid vaja on, vaadati detailselt läbi tööoperatsioonide jaotus ja reeglid, kuidas kõiki töid ohutult teha,” loetles ta. „Esmapilgul võis tunduda imelik, miks seda kõike nii palju vaja on, aga kui sa näed, et see tegevus tõesti mõjub ja õnnetused järjest vähenevad, siis saad aru, et see ennetustegevus töötab. Tööohutus on Ruduse kontserni oluline nõue ja selle parandamisele pühendatakse seal väga palju aega ja energiat.”

Kõige keerulisem on Vainola hinnangul muuta aga inimeste hoiakuid, et iga töötaja mõtleks ise oma riskid läbi. „Iga kord, kui midagi tegema hakkad, peab käima peast läbi riskianalüüs: mida teen, kuidas teen, mis riskid on ja kuidas end kaitsta,” ütles ta. Vainola kogemus näitab, et õnnetusi juhtub rohkem uute töötajatega, kes ei ole koolitust saanud ega tea, kuidas ohutult töötada, ning ka vanade kaladega, kes arvavad, et nemad on juba nii kogenud, et nendega nii ei juhtu. Seda seisukohta toetab ka statistika, mille kohaselt kolmandik tööõnnetusi juhtub alla aastase tööstaažiga töötajatega.

Lisaks sellele, et inimesed teavad, mida nad peavad tegema, tuleb Vainola väitel seda pidevalt neile meelde tuletada, tuleb oma töötajaid koolitada, aga ka kontrollida ja teadlikult valesti tegemise korral karistada. „See oli meie kontserni väga tugev suund ja meil on karmid nõudmised: tööprotsessi käisid kontrollimas ka inimesed väljastpoolt ettevõtet ja kontrolle tehti ette hoiatamata. See on olnud aastatepikkune töö ja lõpuks ei tule töötajad enam selle peale, et teha asju kuidagi nii, kuidas pole ette nähtud. Õiged töövõtted ja kaitsevahendid kujunevad harjumuseks ja enam ei mõtlegi keegi, et tülikas on kaitsevahendit kasutada, ega proovi mõnda operatsiooni lohakalt teha.”

Kontrolli ja karistuste olulisust möönab ka tööinspektsioon, tuues oma statistikaaruandes välja järgmist: „Ettepanek on suurendada trahvide määramist selliste juhtumite puhul, mis on läbi aastate  traditsioonilised – ehitustel tellingute ja redelitega seotud juhtumid, kiivrite ja turvajalanõude puudumine, puidutööstuses masinatega seotud juhtumid, kui kaitsekatted on eemaldatud või töid tehakse töötajale ohtlike masinatega või töötaja kasutab ohtlikke töövõtteid. Näha on, et sihtkontrollidest või muudest „pehmetest” meetmetest nendes tegevusalades ei piisa.”

„Kõik vahendid ohutuks töötamiseks on olemas, küsimus on lihtsalt selles, kas neid kasutatakse,” leiab Vainola ning toob näiteks kukkumised ja libisemised, mille puhul on võimalik kasutada nii libedusvastaseid vahendeid kui ka spetsiaalseid jalanõusid. Tööinspektsiooni statistikast nähtub, et kui suudame vähendada kas või ainult kukkumisega seotud tööõnnetuste osakaalu, väheneks raskete tööõnnetuste arv lausa veidi rohkem kui kolmandiku võrra. Kui aga jõuame selleni, et iga töötaja on pühendunud ohutule töötamisele, väheneb tööõnnetuste arv kordades või kümnetes kordades.

Allikas: Tööelu.ee