19. aprill 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti inimesed on tööle kandideerides altid märkima elulookirjeldusse infot, mis töösse otseselt ei puutu. Kuna infot kajastatakse vaid märksõnadena ja pikemate selgitusteta, võib juhtuda, et mõni ebapädevam personalitöötaja või juht tõstab CV juba enne vestlust põhjendamatult kõrvale. CV ei näita, et kolme lapse ema on edukalt korraldanud lapsehoiu ja Paides elavale inimesele pole mingi probleem käia Tallinnas tööl.

Seega tasub teada, et CV-sse võib, aga ei pea märkima:

perekonnaseisu;laste arvu ja vanust;enda vanust;rahvust;erivajadusi;usku;elukohta;muud isiklikku infot, mis konkreetse töö tegemist kuidagi ei mõjuta.

Samas peaks tööle kandideerija mõtlema CV-d kokku pannes, et ei jätaks märkimata sellist informatsiooni, mis võib olla ka reaalseks takistuseks töö tegemisel. Näiteks kui transporditööliseks kandideerib inimene, kelle haigus ei luba raskusi tõsta, siis peaks selle kohta tööandjale vajalikul määral infot jagama ja juht saab juba ise otsustada, kas seda tööd saab korraldada raskusi tõstmata või on inimesele sobilik hoopis mõni muu ametikoht. Kui oluline info jäetakse mainimata, kulutatakse paraku mõlema poole aega asjatult.

Arvesta, et töövestlusel ei tohiks tööandja esitada ilma sulle arusaadava mõjuva põhjuseta järgmisi küsimusi.

Kas sul on lapsed ja kes neid haiguse korral hoiab?Kas sul on plaanis saada lapsi lähema paari aasta jooksul?Milline on sinu perekonnaseis?Milline on sinu kodune suhtluskeel?Milline on sinu suhe usu ja kirikuga?Kas sul on plaanis jääda lähiaastatel pensionile?

Loomulikult ei maksa vastates ebaviisakas olla, aga kui esitatakse näiteks küsimus laste ja nende haigeksolemise kohta, võib öelda, et laste hoidmine on korraldatud ja tööandjal pole põhjust muretseda.

Igast esmapilgul tööd mittepuudutavast küsimusest pole tarvis siiski diskrimineerimist otsida, nii töötaja kui tööandja ühine huvi on välja selgitada inimese ja töö omavaheline sobivus. Näiteks küsimused keeleoskuse kohta on enamasti põhjendatud ja tingitud töö iseloomust või tulenevad seadusest, niisamuti võib mõni teine esmapilgul diskrimineerivana näiv küsimus olla küsitud parima kavatsusega.

ManpowerGroup on kandideerijate tunnetuslikku diskrimineerimist ka uurinud. Hiljuti korraldatud 4500 tööotsijat hõlmanud rahvusvahelise uuringu põhjal tunnetatakse enim diskrimineerimist vanuse tõttu, mida on välja toonud 34 protsenti tööotsijatest. Seejuures tunnetavad vanuselist diskrimineerimist nii noored kui ka vanemad inimesed. Soo järgi diskrimineerimist tunnetab 15 protsenti ja kultuurilise tausta tõttu 11 protsenti tööotsijatest.

Autor: Kirke Altrov, Manpower Eesti