Autorid: Tööelu.ee, Tööelu.ee • 15. mai 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Öötöötaja mõiste

Öötöötaja mõiste on kirjeldatud töölepingu seaduse (TLS) § 50 lõikes 1. Sätte kohaselt on öötöötaja töötaja, kes töötab ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast või vähemalt kolmandiku oma iga-aastasest tööajast. Sama säte piirab ka üldiselt öötöötaja tööaja. Öötöötaja ei või töötada keskmiselt rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul seitsmepäevase arvestusperioodi kohta. See tähendab, et töötundide arv seitsme päeva kohta ei tohi ületada 48 tundi. Lisaks öötöötaja tööaja üldisele piirangule sätestab TLS § 50 lõige 2 omakorda erireegli, mis ütleb, et öötöötaja, kelle tervist mõjutab töökeskkonna ohutegur või töö iseloom, ei tohi töötada rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul.

Alalati ei ole seadus üheselt mõistetav ja nii tekkis ka pärast töösuhete nõuete täitmise kontrollimist tööinspektsiooni ja OÜ VKG Kaevandused vahel vaidlus TLS § 50 lõikes 1 kirjeldatud öötöötaja mõiste üle. Nimelt tuvastas tööinspektor tööandja kontrollimisel kaks öötöö piirangu rikkumist. Esimesel juhul töötasid osa OÜ VKG Kaevandused allüksuste öötöötajatest seitsmepäevase arvestusperioodi jooksul rohkem kui 48 tundi. Kuuepäevase töönädala jooksul töötati keskmiselt rohkem kui kaheksa tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul. Teisel juhul töötasid öötöötajad, kelle tervist mõjutasid töökeskkonna ohutegurid ja töö iseloom, üle kaheksatunnistes töövahetustes. Tegu oli öötöö piirangu rikkumistega, mille kohta tegi tööinspektor tööandjale ettekirjutuse. Olgu siinkohal täpsustavalt öeldud, et kaebaja töötajad töötasid graafiku alusel, mis tähendab, et töötajate töö- ja puhkeaeg seitsmepäevases vahemikus varieerus.

Ettekirjutuse põhjendustes selgitati tööandjale, et öötöötaja on iga töötaja, kes tavaliselt töötab ööajal vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast. Öötöötaja staatuse saamiseks peab töötaja töötama ööajal (22.00 kuni 6.00) nädalas vähemalt 15 tundi (kolm tundi tööd viiel tööpäeval nädalas).

Öötöötaja on seega töötaja, kes:

a) omab pidevat öötöötaja staatust ehk töötab aasta läbi igal nädalal ööajal vähemalt 15 tundi;

b) töötab paaril nädalal aastas 15 tundi öösel ehk omab öötöötaja staatust vaid neil nädalatel, mil ta teeb öösel 15 tundi tööd. Teistel nädalatel, kui ta töötab ööajal vähem, ei ole tegu öötöötajaga.

OÜ VKG Kaevandused (edaspidi kaebaja) vaidlustas tööinspektsiooni ettekirjutuse, leides, et need töötajad ei ole öötöötajad, sest öötöötaja staatuse saamiseks ei ole täidetud TLS § 50 lõikes 1 sätestatud eeldused. Kaebaja ei nõustunud tööinspektsiooni tõlgendusega, et öötöötaja on töötaja, kes töötab vähemalt 15 tundi nädalas ööajal.

Kaebaja arvamuse kohaselt peab töötaja töötama vähemalt kolm tundi oma igapäevasest tööajast ööajal või vähemalt kolmandiku oma iga-aastasest tööajast ööajal selleks, et pidada töötajat öötöötajaks. Määravaks on see, et töötaja peab öötöötaja staatuse saamiseks ööajal töötama igapäevasest tööajast teatud osa, s.o vähemalt kolm tundi. Seega olukorras, kus töötaja töötab seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ööajal vaid mõnel päeval – näiteks kahel päeval, ja teistel päevadel – näiteks neljal päeval (töötaja töönädala pikkus on kuus päeva) – ei tööta ööajal, siis ei ole tegu öötöötajaga. TLS § 50 lõike 1 regulatsioon ei võimalda lugeda töötajat öötöötajaks, kui ta töötab 15 tundi nädalas ööajal, aga see 15 tundi ei ole kogunenud igapäevase ööajal töötamise tõttu.Kaebaja leidis, et Tööinspektsioon on oma tõlgendusega loonud öötöötaja mõiste sisustamiseks iseseisva uue aluse, mida seadus ette ei näe ja seetõttu ei põhine ettekirjutus kehtival õigusel.

Vastuseks OÜ VKG Kaevandused kaebusele, leidis tööinspektsioon, et ei ole õige piirduda TLS § 50 lõike 1 grammatilise tõlgendusega, vaid lähtuda tuleb ka sätte eesmärgist, milleks on piirata pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist, sest öösel töötamine on töötajale kurnavam kui päevasel ajal töötamine. Lisaks võib pikaajaline öötöö ohustada töökoha turvalisust.

Tallinna halduskohus jättis OÜ VKG Kaevandused kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus tööinspektsiooniga öötöö ja öötöötaja mõiste sisustamisel ning leidis, et ühel päeval pikemalt öisel ajal töötamisest tingitud kahjulikke mõjutusi ei saa „tasaarvestada” teisel päeval lühemalt öisel ajal töötamisest tulenevate mõjutustega. Kui eesmärk on töötajat kaitsta, siis ei ole mõistlik määratleda öötööd igapäevase kolme tunni miinimumnõude alusel. Vastasel korral oleks võimalik töötajat öötööd tegema sundida enam, kui seda lubaks ülemäärase öötöö eest kaitsvad normid.

VKG Kaevandused kaebas otsuse edasi Tallinna ringkonnakohtusse, kes samuti ei nõustunud kaebaja käsitusega TLS § 50 lõike 1-st. Kohtu arvates lähtus kaebaja lõike sisustamisel üksnes selle sõnastusest, jättes arvestamata normi eesmärgi, milleks on piirata töötajate tervise tööohutuse huvides pikaajalist ja regulaarset öötöö tegemist.

Ringkonnakohus nõustus tööinspektsiooni ja halduskohtuga. Kohtu arvates ei ole mõistlikku põhjust selliseid töötajaid eristada ning arvata viimased öötöötajate hulgast välja: öötöö riskitegurid mõjutavad neid töötajaid võrdsel määral. Vastasel juhul võiks tööandja töögraafikuid paika pannes väga lihtsalt välistada öötöö piirangute kohaldamise töötajatele, kes töötavad olulise osa oma tööajast ööajal, kuid ei tee seda igal tööpäeval.

Öötöötaja käsitlust arvestades luges kohus öötöötajateks ka need ettekirjutuses nimetatud töötajad, kelle tervist mõjutas töökeskkonna ohutegur või töö iseloom ja kes olid töötanud 12-tunnistes vahetustes, kuid kes poleks TLS § 50 lõike 2 kohaselt tohtinud 24-tunnise ajavahemiku jooksul töötada rohkem kui kaheksa tundi.

Summeeritud tööaeg ja vahetustega töö ning tööinspektori pädevus

Summeeritud tööaja arvestus on üks kõige keerulisem tööaja arvestuse vorm ja selle õiguslik reguleerimine, võrreldes varasema seadusega, on tagasihoidlikum. Kehtiva töölepingu seaduse kohaselt on tööandja ja töötaja vabad kokku leppima neile sobivas tööaja pikkuses ja korralduses eeldusel, et täidetakse TLS-s kehtestatud tööaja piiranguid.

TLS § 6 lõige 6 kohaselt on summeeritud tööaeg selline, mis jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt, st töötaja tööaeg on pidevalt üle kaheksa tunni või kõigub alla ja üle kaheksa tunni.

Seadusandja selgituste kohaselt tuleb summeeritud tööaja rakendamine kõne alla, kui tööaja pideva kõikumise tõttu pole võimalust kohaldada TLS § 43 lõikes 2 sätestatud eelduslikku kaheksatunnist tööpäeva. See tähendab, et töötaja tööpäevad ei ole summeerimisperioodi vältel sama pikkusega. Näiteks võib töötaja summeerimise korral töötada ühel nädalal kuus tundi päevas ja teisel nädalal kümme tundi päevas. Sellest praktikast on lähtunud ka tööinspektsioon järelevalve tegemisel.

OÜ-s VKG Kaevandused tehtud järelevalve tulemusena tuvastas tööinspektor, et VKG Kaevandused OÜ tootmisosakondades töötati kaheksatunnistes töövahetustes, seitsmepäevase perioodi jooksul kõikus vaid töövahetuste arv. Tööinspektsioon leidis, et töötamine kaheksatunniste tööpäevadega on töötamine vahetustes tööajakava alusel, kuid ei ole tööaja summeerimise aluseks ning tööandja on rikkunud TLS sätestatud nõudeid iganädalasele puhkeajale.

Sellise tõlgendusega OÜ VKG Kaevandused ei nõustunud ning vaidlust tööaja summeeritud arvestuse kohaldamise küsimuses asus lahendama kohus. Kaebuses kohtule leidis kaebaja, et TLS § 6 lõige 6 ei sätesta teisi tingimusi summeeritud tööaja rakendamisele, kui see, et tööaeg jaotub arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt. TLS regulatsioon ei sätesta, kui tihe peab arvestusperioodi jooksul olema tööaja iganädalane või igakuine erisus. TLS ei välista ka vahetustega töö puhul summeeritud tööaja rakendamises kokku leppimist. Lisaks leidis kaebaja, et Tööinspektsioonil puudub TLS § 6 lõike 6 regulatsiooni osas järelevalvepädevus.

Tallinna halduskohus jättis OÜ VKG Kaevandused kaebuse rahuldamata, leides, et töölepingu seadus ega muu õigusakt ei sätesta summeeritud tööaja arvestamise korda. Kohtupraktikas on leitud, et mõisted „vahetustega töö” ja „summeeritud tööaeg” ei kattu. Esimene tähendab seda, et töötajad vahetuvad ühel ja samal tööl vastavalt mingile kindlale korrale ega eelda tingimata kaheksast tunnist pikemat tööpäeva, teine aga rakendub üksnes siis, kui tööajanormi täidetakse tööpäevast pikema ajavahemiku jooksul (Tartu halduskohtu 15.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1362, p 6).

Kohtu põhjenduste kohaselt tuvastas tööinspektsioon järelevalvemenetluses just vahetustega töö direktiivi 2003/88/EÜ artikkel 2 lõike 5 mõistes. Selle kohaselt on vahetustega töö iga vahetustega töökorralduse meetod, mille puhul töötajad vahetuvad ühel ja samal töökohal üksteise järel vastavalt teatavale mudelile, kaasa arvatud rotatsioon, ja mis võib olla pidev või puhkepausidega, nii et töötajatel on vajadus töötada nende päevade või nädalate jooksul eri aegadel.

TLS § 6 lõike 6 järelevalvepädevuse osas leidis kohus, et tööinspektsioonil on pädevus teha järelevalvet summeeritud tööaja kohaldamise üle, sest TLS § 115 kohaselt on tööinspektsioonil õigus teha järelevalvet tööaja nõuete järgimise üle, mis hõlmab ka summeeritud tööajaga töötamist.

OÜ VKG Kaevandused selliste kohtu seisukohtadega ei nõustunud ja asja arutamine jätkus Tallinna ringkonnakohtus. Kohus leidis, et TLS ei sisalda vahetustega töö mõistet, küll aga on see mõiste avatud eelmainitud direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 punktis 5.

Kohus leidis, et direktiivi definitsioonist ei saa järeldada, et vahetustega töö puhul ei saaks tööaega summeerida. Ka vahetustega töö puhul võib tekkida vajadus kohaldada summeeritud tööaja arvestust. Kehtivast õigusest ega kohtupraktikast ei tulene, et summeeritud tööajaga saab olla tegu vaid ebaühtlase pikkusega tööpäevade või -vahetuste korral. Tööaja summeerimine on võimalik näiteks ka ebaühtlase pikkusega töönädalate puhul, mis koosnevad ühepikkustest tööpäevadest.

Kohus selgitas sedagi, et kui tööaja summeerimiseks alust ei ole (isegi juhul, kui see on töölepingus kokku lepitud), tuleb töötajale tagada seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega. Summeeritud tööaja rakendamise võimalus on seaduses ette nähtud selleks, et tööandjal oleks võimalik tööaega paindlikumalt reguleerida, kui töö iseloom seda nõuab ning töölepingu sõlmimisel ei ole võimalik kokku leppida tööajas ajaühiku kohta või töö tegemise ajas. Seda võimalust ei ole lubatud kasutada selleks, et töötaja kahjuks seaduse nõuetest kõrvale hoiduda ning jätta töötajale tagamata 48 tundi järjestikust puhkeaega.

Mis aga puudutas tööinspektsiooni järelevalvepädevust TLS § 6 lõike 6 üle, siis Tallinna tingkonnakohus leidis, et tööinspektsioonil on õigus kontrollida TLS § 5 lõikest 1, sh tööajast teavitamise ning iganädalase puhkeaja andmise nõuetest kinnipidamist, kuna sellise kohustuse paneb talle selgesõnaliselt TLS § 115.

Kaks olulist küsimust lahendatud

Ringkonnakohus sisustas kaks olulist mõistet – öötöötaja ja tööaja summeerimine. Lisaks leidis kinnitust põhimõte, mille kohaselt õigusnormide tõlgendamisel ei lähtuta üksnes grammatilisest, vaid ka õigusnormide süstemaatilisest ja eesmärgipärasest tõlgendamisest ning seadusandja tahtest selle normi väljatöötamisel. Lihtsamalt öeldes tuleb tuvastada normi eesmärk, mitte jääda kinni seaduse teksti sõnastusse.

Kas tööinspektor-jurist kontrollib töökeskkonna nõuete täitmist?

Meeli Miidla-Vanatalu, peadirektori asetäitja töösuhete järelevalve ja õiguse alal

Tööõnnetuste arvu pidev kasv tekitas tööinspektsioonile juba mitu aastat tagasi küsimuse, kas ja mil moel peaksime muutma järelevalve läbiviimise taktikat. Eesmärgiga mõjutada tööandjaid enam mõtlema töökeskkonnale, otsustasime 2015. aasta lõpul, et iga ettevõtte külastuse käigus võiks kontrollida vähemalt töökeskkonnaga seotud esmakohustuste täitmist.

Mõnele kontrollitud ettevõttele on inspektsiooni uus lähenemine tundunud üllatav ja on ka näpuga järge aetud, et miks kontrolli protokolli on kirjutatud kontrolli eesmärgiks töösuhte järelevalve läbiviimine, kui inspektor küsib muuhulgas töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) nõuete täitmisega seotud küsimusi.

Ei seadused ega tööinspektsiooni põhimäärus ei erista ega jaota tööinspektoreid spetsiifiliste ametiülesannete lõikes. Ametnike eristamine ametiülesannetest tulenevalt on seni olnud tööinspektsiooni sisemine otsustus. Järelevalvega tegelevad ametnikud on jaotatud tööinspektoriteks, tööinspektoriteks-juristideks, töötervishoiu tööinspektoriteks, tööinspektoriteks-uurijateks, meretöö tööinspektoriks ja sõidukijuhtide tööinspektoriteks.

Tööinspektsioon on asutus, kellele on antud üle 20 õigusaktiga järelevalveõigus. Need seadused ja määrused reguleerivad eri valdkondade nõudeid. Kõiki kontrollimise aluseks olevaid õigusakte detailideni tunda on keeruline ning ka tööinspektorina töötavate inimeste erialane ettevalmistus on erinev. Inspektsioonis töötab nii tehnilise kui ka õigusalase ettevalmistusega inimesi.

Ettevõttele, keda kontrollima asutakse, on alati oluline teada, mida täpselt inspektor teeb ja kas tal ikka on selleks õigus. Õigus järelevalvet teha tuleneb alati seadusest, asutuse põhimäärusest, konkreetse osakonna ja talituse põhimäärusest – töökeskkonna või -suhete osakonna põhimäärusest, aga ka järelevalve töökorrast ja konkreetse ametniku ametijuhendist.

Kui ettevõtet külastab tööinspektor, siis tema tutvub ettevõtte töökeskkonnaga ja kontrollib tööohutusnõuetest kinnipidamist TTOS kohaselt. Töötervishoiu tööinspektor toimetab sama seaduse alusel, aga keskendub kontrolli läbiviimisel eelkõige töötervishoiu küsimustele. Kuid nii tööohutust kui ka töötervishoiu nõudeid kontrollivad ametnikud kontrollivad muuhulgas näiteks ettevõtte töö- ja puhkeaja korraldust, kuigi sellega seotud reeglid tulevad hoopiski töölepingu seadusest. Seda on vaja, sest konkreetse töökeskkonna ohutegureid arvestades võib vale tööaja korraldus olla sama ohtlik kui rikkis seade.

Tööinspektor-jurist pöörab kontrolli tehes esmajärjekorras tähelepanu nendele seadustele, mis reguleerivad töösuhteid, kuid lisaks sellele kontrollib ta alates 2016. aastast TTOS formaalsete nõuete täitmist, et saada parem ülevaade ettevõttes toimuvast. Juhul, kui esmaseid töökeskkonna nõudeid reguleeriv seadus on täitmata, saab inspektor sellele tähelepanu juhtida ja suunata ettevõtte tegutsema, tehes selleks vajadusel ka sunnirahahoiatusega ettekirjutuse.

Lisaks tasub märkida, et tegelikult näeb ka töölepingu seadus mitmeski paragrahvis tööandjale ette suisa kohustuse langetada otsused töökeskkonna ohutegureid silmas pidades. Nii näiteks näeb seadus ette, et öötöötaja ei tohi üldjuhul töötada üle kaheksatunniste tööpäevadega, aga kui tema tervist ei mõjuta töökeskkonna kahjulikud tegurid, saab tööpäeva pikendada, kui inimene sellega ise nõus on ja tegu on seaduses välja toodud valdkonna ettevõttega. Sarnane regulatsioon puudutab ka töötamist üle 13-tunnise tööpäevaga või ületunnitöö tegemist. Ehk kõik, mis puudutab töölepingu seadusega reguleeritud töö- ja puhkeaja korraldust, on otseselt seotud ka töökeskkonnaga. Seega on ka tööinspektorile-juristile oluline tutvuda ettevõtte töökeskkonna riskianalüüsiga ja kontrollida töökeskkonna esmast korraldust tööandja poolt.

Sarnase lähenemisega teevad kontrolli ka sõidukijuhtide tööinspektorid, kelle peamine toimetamise alus on hoopiski liiklusseadus. Ka nemad kontrollivad, kas ettevõttes on töökeskkonna riskianalüüs ja selle tulemusel koostatud tegevuskava, toimiv töökeskkonna sisekontroll ning kas töökeskkonna paremaks toimimiseks vajalikud ülesanded on määratavatele ja valitavatele isikutele jagatud ja nende väljaõpe korraldatud.

Seega, kui ettevõtet tullakse kontrollima, siis antakse teada, mis on kontrolli peamine eesmärk, kuid kontrollitav ei saa unustada, et järelevalvet teeb tööinspektsiooni ametnik ja inspektsioon on ellu kutsutud just selleks, et kontrollida kogu töökeskkonna olukorda.

Allikas: tööinspektsiooni ajakiri Tööelu