16. mai 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tööandjad on olukorraga leppinud ja mõistnud, et see võib ka neile väga kasulik olla, ning on valmis töötaja soovidele vastu tulema, seetõttu ei tehta tööd enam ammu ainult tööandja ruumides ja töökohal, vaid töötaja kodus, kohvikus, liikudes punktist A punkti B auto, bussi, laeva või lennukiga, aga ka spetsiaalses kaugtöökohas või tööandjast suisa mitmekümne tuhande kilomeetri kaugusel teises riigis. Kui Eestis tundub selline lähenemine võib-olla uudne, siis tegelikult saame rääkida juba ligi pool sajandit arenenud töötegemise viisist ehk kaugtööst.

Kaugtöö mõiste mõtles 1973. aastal välja Ameerika teadlane Jack Nilles, tähistades sellist töötamist ingliskeelsete sõnadega teleworking ja telecommuting. Toona näis klassikalise töö ja töökoha vahelise suhte ümberpööramine ebahariliku ideena, nüüdseks on aga selge, et neid töid, mida saame teha kas osaliselt või täies mahus kodust kaugele sõitmata, on üksjagu palju.

Tänapäevane tehnoloogia võimaldab murda traditsioonilisi kontoritöö vorme ning anda töötajatele oma töö aega ja kohta valides suurema paindlikkuse. Kontoritöötaja lahutamatud kaaslased on arvuti, nutitelefon ja kõik tehnoloogilised lahendused, mis nende juurde kuuluvad. Selline tehnoloogiline arsenal on kindlasti üks põhjus, miks kaugtöö tegemine järjest enam levinud on. Koosoleku pidamiseks ei ole enam vaja tingimata füüsiliselt ühes ruumis viibida, vaid võib lihtsalt Skype’i sisse logida ning mikrofoni ja kaamera sisse lülitada. Hommikust õhtuni kontoris istumine ei ole enam ammu ainus võimalus, et töö tehtud saaks.

Eesti seadused on kaugtöö mõiste suhtes üsna ahtad. Selget definitsiooni Eesti õigusest ei leia, kuid siiski määratleb kehtiva töölepingu seaduse (TLS) § 6 lõige 4, et kaugtöö on tavapäraselt tööandja ettevõttes tehtava töö tegemine väljaspool tööandja ettevõtet. Kaugtööd tehakse tööandja ja töötaja vahelise kokkuleppe alusel. Kaugtöö näitena on TLS § 6 lõikes 4 viidatud töö tegemisele kodustes tingimustes, kuid midagi enamat me oma riigi õiguses  kaugtöö kohta parakuei leia. Ükski seadus näiteks ei määra, milles täpselt tööandja ja töötaja ikkagi peaksid kokku leppima, enne kui töötaja kaugtööd tegema asub.

Praktika käigus on tekkinud juba head tavad, kuid endiselt on hulk aspekte, millele töösuhte pooled enne kaugtöö tegemist tähelepanu pöörata ei oska, kuid mis tekitavad hiljem küsimusi ja probleeme.

Töötervishoid ja tööohutus kaugtöö tegemisel

Nagu viidatud, sätestab töölepingu seadus küll kaugtöö mõiste ja näeb ette kirjaliku kokkuleppe sõlmimise kaugtöö tegemise eeldusena, ülejäänud tingimused lepitakse kokku töösuhte poolte vahel. Kehtiv õigus ei taga kaugtöö puhul lepinguliste kohustuste selget ja õiglast jaotust. Ebaselgeks jääb töökeskkonna, töötervishoiu ja tööohutusega seotud õiguste ja kohustuste maht.

Kui traditsiooniline töösuhe eeldab, et tööandjal on vahetu kontroll töötaja tegevuse üle, siis kaugtöö puhul on selline kontroll oluliselt piiratud töötaja põhiõigusega kodu puutumatusele. See seab väga selge piiri tööandja kontrolliõigusele. Töötaja ei ole kaugtööd tehes päris iseseisev oma tööülesannete ja -aja sisustamisel ning kui tegu on töölepingulise suhtega, tuleb kaugtöö tegemisel järgida töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.

Töötaja ja tööandja õigused ja kohustused seoses töötervishoiu ja tööohutusega sätestab töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS). Vastavalt TTOS § 12 lõikele 1 tagab tööandja töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras. Hulk nõudeid ja kohustusi kohaldub töökohale ja töökeskkonnale, mis ei piirdu ainult tööandja ettevõttega. Kehtiv TTOS § 4 lg 1 määratleb töökoha mõiste, sätestades töökohana ettevõtte territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel.

Seega võib järeldada, et tööandjal ja töötajatel on kohustus järgida TTOS nõudeid ka kaugtöö tegemisel. Kaugtöö tegijatele samaväärsete tingimuste ning ka töötervishoiu- ja tööohutusalase kaitse tagamine rajaneb Euroopa sotsiaalpartnerite raamlepingus tunnustatud põhimõttele, et kaugtöötajaid tuleb kohelda võrdselt teiste töötajatega ja kaugtöö tegemine ei saa olla teistsuguste töötingimuste kehtestamise aluseks. Kaugtööl on töötaja tööandja loal, see tähendab, et tööandja vastutab kaugtööl viibija tööohutuse eest ja uurib tööõnnetust, mis on juhtunud kaugtööl viibides.

Tööandja peamiseks probleemiks jääb aga see, kuidas seda korraldada.

Paindliku töökorralduse, sellega seotud eelistest ja takistustest ning koguni ohtudest tuleb palju juttu ka septembrikuisel konverentsil Palga Päev.

Vestlusringis toovad eri ettevõtete esindajad välja omi kogemusi paindliku töökorralduse rakendamisel. Lahatakse nii plusse kui miinuseid, kuuleme, miks Chilli.ee seda pigem ei toeta, miks Elisa selles suunas võidukalt edasi pürgib, missugused olid CV-online'i turundusjuhi isiklikud kogemused kuuajalise out-of-office-töötamise käigus ja mismoodi töötaja võib ise paindlikkust lubades endale jala taha panna.

Tutvu konverentsi esinejate ja päevakavaga SIIN!

Tööandja ja töötaja õigused ja kohustused kaugtöö tegemisel

Kaugtööl on mitu positiivset külge, nagu näiteks tööandja kulude kokkuhoid, töötajate motiveerimine, riigi infrastruktuuride koormuse vähendamine, töökohtade loomine äärealadel ja puuetega inimeste aktiivsem kaasamine tööellu. Töötajate jaoks on kaugtöö mugav töötamise viis (kodus vabas keskkonnas) ja see võib olla töötajale ka motiveerivam kui iga päev kontoris viibida, sest võimaldab paremini ühildada töö-, era- ja pereelu.

Kuid kas selline mugav töötamise viis on ohutu ja mis mõju võib see avaldada töötaja tervisele? Kas pidevalt vabas keskkonnas töötamine võib muutuda hoopis orjapõlveks? On ilmne, et tööandja vahetust juhtimisest ja kontrollist eemal viibides on kadunud selged piirid töö- ja puhkeaja vahel ning inimene on iseenda töö- ja puhkeaja peremees. See võib viia töödistsipliini kadumise ja tööajareeglite mittejärgimiseni. Samuti on täheldatud, et pidevalt kodus töötavatel töötajatel on tendents kollektiivist võõranduda ja neid võivad seetõttu tabada negatiivsed psüühilised tagajärjed. Samuti võib halb istumisasend kodus põhjustada ülekoormusvigastusi, mis omakorda võib tekitada jäävaid tervisekahjustusi.

Kui Eesti töötervise ja -ohutuse nõudeid reguleerivad õigusaktid ei sätesta seoses kaugtööga erisusi, siis Euroopa Liidu tasandil reguleerib tööohutuse ja -tervishoiuga seonduvat direktiiv 89/391/EMÜ. Selle järgi vastutab tööandja kaugtöötaja töötervishoiu ja -ohutuse kaitsmise eest kooskõlas direktiivi, tütardirektiivide ning riigi seadusandluse ja kollektiivlepingutega.

Üks lahendus oleks näiteks reguleerida ettevõtte või majandussektori tasandi kollektiivlepingutes kaugtöö tegemise tingimusi.

On ilmne, et ohutu töökeskkonna tagamine on kõigi töösuhte poolte ülesanne. Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused, töötaja ei tohi takistada teisi töötajaid töö tegemisel ega kahjustada oma tegudega enda või kolmandate isikute elu, tervist või vara. Raamdirektiivis on sätestatud, et tööandja vastutab töötajate ohutuse ja tervise kaitseks vajalike meetmete võtmise eest üldiste ennetuspõhimõtete alusel, alates riski vältimisest üldse, kui see on võimalik. Samuti nähakse artikliga ette, et tööandjad peavad järjepidevalt igal võimalusel tööohutust ja töötervishoidu parandama.

Esialgu võib tunduda kummaline, et tööandja peab tegema näiteks töötaja kodus riskianalüüsi, mõõtma töökoha valgustust ja hindama, kas lävepakud on ohutud ning töökoht ergonoomiline jne. Kehtiv õigus paneb tööandjale seega kohustused ja näeb ette vastutuse töökeskkonna ohutuse tagamata jätmise eest, kuid ei võimalda reaalsuses neid kohustusi täita, kui tegu on kaugtööga. TTOS-st tulenevate nõuete täitmine (näiteks riskianalüüsi läbiviimine) juhtudel, kui töötaja töötab oma kodus, on õiguslikult reguleerimata. Samas kehtiv õigus ei vabasta tööandjat sellisest kohustusest.

TTOS-i kohaselt on tööandja ja töötajad kohustatud ohutu töökeskkonna nimel koostööd tegema. See tähendab, et kui pooled lepivad kokku kaugtöö tegemises, siis seaduse kohaselt peab töötaja tööandja soovil teavitama tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi. Ilmselt ei teki siin kahtlustki, et tööandjal on õigustatud huvi teada saada, millistes tingimustes töötaja kaugtööd teeb. Siit omakorda võib järeldada, et tööandjal on võimalik tutvuda töötaja töötamiskohaga tema kodus ja hinnata seal esinevaid võimalikke ohtusid. Kui näiteks riskianalüüsi käigus ilmneb, et kuvariga töötamiseks kasutatav töötool ei ole püsikindel või istme kõrgus ja seljatoe asend ei ole reguleeritavad, tuleb tööandja ja töötaja koostöös leida võimalus nõuetele vastavat tooli kasutada.

KONTROLLKÜSIMUSED KAUGTÖÖ KOKKULEPPE SÕLMIMISEKS

Kas töötaja teeb osaliselt kaugtööd või teebki tööd ainult kaugtööna?

Kas tööandja eeldab, et töötaja käib konkreetsetel aegadel siiski kontoris või muul moel tööandjaga kohtumas (näiteks koosolekutel, koolitustel, online-olek Skype’is vms)?

Kus kaugtööd tehakse? Kas see on määratav?

Mis ajal või mil moel tööandja saaks hinnata töötaja töö tegemise kohta ehk töökeskkonda?

Mis töökeskkonna ohutegurid võivad töötajat kaugtöö tegemisel mõjutada? Kuvariga töötamise tingimused, piisav valgustus, töökoha ergonoomika, liiga pikk üksi töötamine, ebapiisav kontakt kolleegidega, liigne paindlikkus tööaja osas või vastupidi töötaja liigne kontroll ja pidev jälgimine (psühhosotsiaalsed ohutegurid) jne.

Kes sisustab töötaja töökoha kaugtöö tegemiseks?

Millised töövahendid soetab või võimaldab tööandja, mis jääb töötaja enda soetada?

Kes hüvitab töötaja kulud seoses töökoha kujundamise või üldse tööülesannete täitmisega ja millises ulatuses?

Milline on töötaja tööaeg ja kuidas peetakse tööajaarvestust?

Kuidas tagatakse kaugtöö tegemisel tööga seotud andmete, info ja vara turvalisus (infosüsteemid, tööandja vara)?

Mida kaugtööd tehes silmas pidada

Väljaspool kontoriruume on oluliselt lihtsam tööd teha, kui seda toetavad selge juhtimisviis, kommunikatsioonikorraldus, tehnilised lahendused ja ettevõttes kehtestatud reeglid kaugtööle.

Seetõttu tuleks kaugtöö puhul kindlasti kokku leppida, millistel tingimustel on tööandjal võimalik töötaja kodus töökohta inspekteerida. Tööandja peaks hilisemate vaidluste ja kahju vältimiseks töökoha enne töötaja kaugtööle lubamist üle vaatama ja vajadusel selle ohutuks kohandama. Samuti on asjakohane juhendada kodus tööd tegevat töötajat, milliseks peab ta kujundama oma arvutitöökoha ja millal tuleb pidada ettenähtud puhkepause. Juhul, kui töötaja peaks keelama tööandjal oma koju siseneda, peab tööandja töötajale selgitama, kuidas töötamise koht tervisele ohutult sisustada, ning sellisel juhul on tööandja oma kohustused ohutu töökeskkonna tagamisel töötaja kodukontoris täitnud. Üks on aga selge – töötervishoiu ja -ohutusega seotud kohustusi kaugtöö puhul üksnes töötaja õlule panna ei saa.

Meeles tuleb pidada, et ka kaugtöö korral allub töötaja tööandja juhtimisele ja kontrollile ning tööandjal on kohustus pidada töötaja töö- ja puhkeaja arvestust. Töötajal aga on kohustus täita kokkulepitud ajal, mahus ja korras kokkulepitud tööülesandeid.

Kuna kaugtöö korral pole tööandjal reaalset kontrolli töötaja üle, siis on mõistlik täpselt kokku leppida, kuidas toimub tööajaarvestus. Töö eest tasustamisel on võimalik kokku leppida näiteks tulemustasus, mis motiveerib ka tööandja silma alt eemal olevaid töötajaid oma tööaega korrektsemalt kasutama.

Töösuhte pooled peavad hoolega läbi arutama kaugtööga kaasnevad kulud, ohud ja positiivsed küljed, näiteks täpsustama lisakulutuste küsimused. TLS § 40 lg 1 kohaselt võib töötaja nõuda tööülesannete täitmisel kantud kulude hüvitamist. Seejuures kokkulepe kulude hüvitamise kohta töötasu arvelt on tühine.

Kokkuvõtteks

Kaugtöö on aktuaalne nii Eestis kui ka terves maailmas, kuid selle rakendamise edukus sõltub paljudest asjaoludest. Kaugtöö eeldab töötajalt vajalikke isiksuseomadusi, eelkõige suurt enesedistsipliini, iseseisvust ja sisemist motiveeritust, aga ka oskust kasutada erinevaid tehnoloogilisi vahendeid. Töökoht, mis on tööle keskendumiseks piisavalt eraldatud, peab vastama tööohutuse nõuetele. Kaaluda tuleks kaugtöö rakendamist osaliselt, et vältida sotsiaalsest ja professionaalsest eraldatusest tulenevaid probleeme. Kui töötaja neid tingimusi täidab ning tööandja teda toetab, võib suureneda töötaja rahulolu tööga, produktiivsus ja üldine elukvaliteet. Organisatsiooni ja eelkõige keskastme juhtide toetus on kaugtöö edukuse teine võtmetegur. See nõuab süsteemset läbimõeldust, kindlat tahet kaugtööd rakendada ning rahalisi ressursse.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus kehtib ka kaugtöö korral. See tähendab, et tööandja vastutab kaugtööl viibija tööohutuse eest ja uurib ka näiteks tööõnnetusi, mis on juhtunud kaugtööl viibides. Loomulikult tuleb sarnaselt töökohas juhtunud õnnetusega hinnata, milline oli töötaja tegevus tööõnnetuse tekkimisel või millised olid töötaja töötingimused, mis põhjustasid tööga seotud haigestumise väljakujunemise.

Allikas: Tööinspektsiooni ajakiri Tööelu

Autor: Marika Liiv, õigustalituse peajurist Meeli Miidla-Vanatalu, peadirektori asetäitja töösuhete järelevalve ja õiguse alal