29. mai 2017
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Töötamise uus reaalsus

Mida kujutab endast #tulevikutöö ning kuidas suudavad nii tööandjad kui ka riik muutuva töö erinevate vormidega kaasas käia? Instar osales 23. mail Teaduspargis Tehnopol toimunud seminaril „Töötamise uus reaalsus”, kus esinesid Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas, mõttekoja Praxis juhatuse esimees Tarmo Jüristo ning Funderbeami asutaja Kaidi Ruusalepp. Oli palju põnevat mõtlemisainet, seega jagaksime killukesi kuuldust ka teiega.

Euroopas on praeguse seisuga 2,8 miljonit digitaalset töökohta ning hulgaliselt valdkondi ja töökohti, mida veel kümmekond aastat tagasi olemas polnud (nt äppide arendajad).

Kuidas muutuva tööga toime tulla? Tuleks keskenduda tekkivale, mitte kaduvale tööle. Me ei oska praegu veel ette näha, kuidas uut, alles loodavat tehnoloogiat kasutama hakatakse. Uue tehnoloogiaga kaasnevad tihti ka hirmud – tsiteerides Douglas Adamsi raamatut „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikasse”, siis tehnika, mis on leiutatud pärast inimese 35-eluaastat, tundub talle enamasti ebaloomulik ja tuleks igaks juhuks üldse ära keelata.

Töökoht pole enam füüsiline koht, kus töötada, ning tihti pole töötamiseks vaja ka tööandjat. Samas ei ole seadused suutnud nende muutustega kaasas käia. Ka ettevõtetele on seatud uued ootused, sest inimesed rõhutavad üha enam, et nad soovivad tööl areneda ning teha mõtestatud, põnevat tööd. Ettevõtted ei oota töötajatelt enam mitte lojaalsust, vaid pühendumust (loyalty versus commitment).

Uute töövormidega käib kaasas ka sotsiaalne ebakindlus. Mida peaks muutma poliitikas, hariduses, sotsiaalse kaitse tagamisel?

Probleem: abivajaja ei soovi abi

Eestis on muutuva töö puhul kõige suuremaks probleemiks digitaalne lõhe ehk siis lõhe nende inimeste vahel, kes tunnevad end pealetungiva uue tehnikaga mugavalt, võrreldes nendega, kes ei ole nende muudatustega kaasa läinud. Digilõhe mõjutab ka palka, sest kõrgemini on tasustatud just need ametid, mis eeldavad häid digioskusi. Eelkõige räägime siin inimestest, kes pole mitte töötud, vaid on tööturul juba pikka aega tegutsenud, kuid ei saa muutustega hakkama. Keeruliseks teeb nende aitamine ka asjaolu, et nad väidavad, et ei vaja abi ega koolitust.

Inimestele on omane, et me ülehindame muutuste lühiajalist ning alahindame nende pikaajalist mõju. Ameerikas on 47% praegustest töökohtadest kadumas – see puudutab reaalselt 70 miljonit inimest ehk 21% ehk iga 5. USA elanikku. Uus termin, mina on hakatud kasutama: mitte unemployed vaid unemployable ehk siis inimene pole mitte töötu, vaid „töölevõetamatu”, talle ei ole tööalast rakendust.

Lahendus võiks olla selles, et jagada need muutused töötamise valdkonnas kahte ajalisse perspektiivi: lühiajaline ja pikaajaline perspektiiv.

Mõtteharjutusena võiksime mõelda, kas inimkond on juba varem sarnase probleemi ees olnud, kus töötamine on oluliselt muutunud? Nt 18. sajandi lõpul oli Prantsusmaal põllumajandusega hõivatud 75-83% töötavast elanikkonnast, praeguseks on see protsent 2,68. Eestis oli see number 90ndatel 24%, praegu 4,5%. Suur-Britannias oli 1920ndatel kaevureid ligi 1,2 miljonit, praegu on neid umbes 2000. Samas ei ole need muutused tähendanud massilist pikaajalist tööpuudust.

Me ei oska ka praegu ette näha, milliseid töökohti toob kaasa uus tehnoloogia, samas teame, et näiteks robotid ja AI (tehisintellekt) võtavad kindlasti üle paljud praegused tööd.

Töö ei kao, vaid transformeerub. Suhteliselt uued töökohad on ka näiteks professionaalne poliitik (paarsada aastast), veelgi uuemad näiteks professionaalsed sportlased (jalgpallurid, golfimängijad), palgalised juhid jpm. See kõik aga ei tähenda, et transformatsioon poleks paljudele inimestele lühemas perspektiivis keeruline protsess.

Trendid, mida tuleviku piirideta töö kaasa toob

Tuleviku tööandjaid võib vaadata kui väärtuspõhised kogukondi. Millist sõnumit kannab ettevõte ja seal töötavad inimesed? Kandideerimisel uuritakse ettevõtte loojate tausta ja võrreldakse nende väärtushinnanguid enda omadega. Töötaja palkamisel ei tasu loota ega ka soovida, et ta jääks teie juurde tööle kümneks aastaks – optimaalne on periood on umbes viis aastat.The power of crowd ehk masside võim. Rahvamasse saab nii halbadel kui ka headel eesmärkidel üsna lihtsalt ühendada ja manipuleerida. See tähendab, et ettevõtte jaoks oluliste otsuste tegemisel (nt millisesse riiki laieneda) tasub kindlasti ka neid riske arvesse võtta.Linnastumine. Kindlasti toob linnastumine kaasa uusi töökohti, aga see muudab ka meie harjumuspärast ettekujutust linnadest – nn smart cities, horisontaalselt kasvavad linnad jt teooriad.Kaks reaalsust. Veidi juba fantastika piirimaile jääv teema, aga tulevikus hakkab tõenäoliselt olema kaks eraldi reaalsust: füüsiline ja küberreaalsus. Pole vahet, kus ettevõte füüsiliselt asub, oluline on, et töö oleks huvitav ja arendav ning võimaldaks ära elada. See tähendab aga seda, et senine maksusüsteem ja sotsiaalkindlustussüsteem vajab kindlasti muutmist, samuti haridussüsteem. Meie põlvkond on selle tõlkideks eelneva generatsiooni ja järgmiste põlvkondade vahel.

Inimeste jaoks on väga oluline olla vajalik jaleida endale mingi funktsioon ühiskonnas. Ka iseendale tööandjaks hakatakse tihti seetõttu, et on ilma jäädud senisest tööst. Üha enam lähevad hinda sellised oskused nagu loovus, turundus ja müük ning väheneb õpitud eriala tähtsus. Elukestev õpe ei ole paljalt sõnakõlks, vaid norm.

Mõtlemapanev näide muutuvast tööst ja sellega kaasnevatest sotsiaalse kindlustuse teemast: milline riik peaks pakkuma sotsiaalkaitset Singapurist pärit ärimehele, kes töötab Eestis, kuid Londonis registreeritud ettevõtte heaks?

Võib-olla oleks lahendus solidaarsuse printsiip, ühiskondlik kokkulepe (nii nagu me praegu oleme kokku leppinud, et baasharidus on tasuta, sest pikas perspektiivis, on see ka riigile kasulik)?

Kokkuvõttes võib öelda, et seminarilt jäi kõlama arvukalt põnevaid ja olulisi küsimusi, millele ei ole kohe vastust võtta, kuid mille tähtust on oluline enda jaoks teadvustada, sest kõik see võib 15-20 aasta pärast meie jaoks juba igapäevane reaalsus olla.

Allikas: Instari blogi

Autor: Triin Jürgens, tööandja brändingu agentuuri Instar projektijuht

Liitu Personaliuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Personaliuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Helen RootsPersonaliuudised.ee juhtTel: 55 988 223
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700
Mirell SoaseppKonverentside programmijuhtTel: 55 565 456