6. juuli 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Huumori valdkonda kuuluv nn juhi tõetera kinnitab, et olgu tööalane või tööväline tegevus, olgu alluv või põgusalt asjasse puutuv, vastutust kannab juht alati!

Kurtna koolis mahtus ühe aastaringi sisse viie õpetaja ajutine lahkumine, lisaks teatas üks meesõpetaja, et kandideerib uuele, ametiredelil kõrgemale ametikohale. Nii Eesti riigile kui ka perekonnale saab ainult õnne soovida, aga koolijuhil hakkavad juuksesalgud meelekohtades aina kiiremini hallikamat tooni võtma.

Esimese asjana paned töökuulutused üles kooli kodulehele, valla kodulehele ja CV keskusesse. Kevadisse Õpetajate Lehte veel ühe töökuulutuse lisamine, kolmele leheküljele mahtuva sajakonna töökuulutuse kõrvale, tundub kaunis lootusetu ettevõtmisena. Saad aru, et käed rüpes istuma jääda ei saa. Saadad sõna laiali kõigi tuttavate ja kolleegide kaudu, kuid enamikule õpetaja ametikohale ei saabu ainsatki CV-d.

Õppeaasta algus ei ole mägede taga, aga õpetajat klassi ette saata ei ole. Teed lasteaiaõpetajaks kandideerinule ettepaneku töötada hoopis klassiõpetaja ametikohal ja õnneks õpetaja nõustub. Koolielust leiad ühe „otsin tööd” kuulutuse ja juhtub ime – järgmisel päeval lööme käed.

Sugulane otsis mootorpaati ja vestluse käigus müüjaga tuli jutuks lähedal asuv õpetajapuuduses kool. Nii sai leitud järgmine õpetaja. Kooli lapsevanemal, kes töötas Tallinnas õpetajana, oli võimalus koormust lisada – nii leidsin käsitööõpetaja. Suureks õnnestumiseks saab nimetada seda, et erilisel viisil leitud õpetajad on väga hästi oma ametikohale sobitunud ja saavad tööga suurepäraselt hakkama.

Võiks ju uhkust tunda leidlike lahenduste üle, kuid kurvaks teeb hoopis õpetajaameti ebapopulaarsus ja valiku puudus. Paljusid õpetajaameti erialasid ei saa ülikoolis igal aastal avada, kuna selleks soovi avaldanud tudengeid on liiga vähe. Veel harvemini satuvad õpetaja eriala valinud lõpetajad aga õpetajaina tööle. Miks see nii on?

Soome kolleegide sõnul on õpetajaamet Soomes populaarsuselt kolmas amet riigis!

Harju Koolijuhtide Ühenduse suveseminaril kolleegidega vesteldes jõuame jututeemaga esimesena ikka selle juurde, et kas keegi ei tea mõnda õpetajat, kes teaks mõnda õpetajat, kes saaks meie kooli tööle tulla. Ühe kolleegi tänavune tõdemus kõlas: “Vabale õpetaja ametikohale tuli teha kuus konkurssi, alles siis laekus esimene CV.”

Käes on 2017. aasta suvi. Kuu aega on üleval olnud kuulutus eesti keele- ja kirjanduse õpetaja ametikohale, ühtegi CV-d ei ole veel laekunud. Pakun kaasaegset ja meeldivat töökeskkonda roheluses asuvas maakoolis Tallinna lähedal, lisaks kõrgemat töötasu riiklikust õpetajale kehtestatud määrast ja isegi valla pakutavat ametikorterit! Psühholoogi ametikoha konkurss on juba teist korda välja kuulutatud … Muremõtted aina kasvavad, ärevaks teeb ka CV keskuses avanev pilt, kus korraga otsivad eesti keele õpetajat kolm lähipiirkonna kooli: Saue gümnaasium, Saku gümnaasium ja Kurtna kool. Kohati kaldun sportlikku hasarti – kas tõesti leiavad kõik kolm naaberkooli endale sügiseks õpetajad?

Vesteldes ühe eesti keele filoloogiga õpetaja ametikoha atraktiivsusest, ütles ta: „Õpetajal pole klassi ees mingeid õigusi. Ma ei ole nõus ennast moraalselt tapma, keeletoimetaja ja ajakirjanikuna teenin tuntavalt rohkem ja kolme lapse emana lihtsalt missioonitundest ma kahjuks töötada ei saa.”

Füüsika eriala lõpetanud tuttav vastas otsekoheselt õpetaja ameti valikuvõimaluse kohta: „Füüsikud  teavad oma hinda, see hind ületab õpetajaameti töötasu mitmekordselt.”

Mõni aeg tagasi osalesin haridus- ja teadusministeeriumi korraldataval konverentsil, kus tegin ettepaneku korraldada õpetajaameti populariseerimiseks riiklik kampaania, nagu mõni aeg tagasi reklaamiti sisekaitseakadeemias õpetatavaid politseiniku ja vangivalvuri ameteid. Sellele ettepanekule vastati lakooniliselt: „Riik ei saa sekkuda ja reguleerida autonoomseid ülikoole!”

Poliitikud teevad küll tänuväärset tööd, tõstes õpetajate palku, aga paraku sellest ainuüksi ei piisa. Usun, et on kaks teed – kas tõsta õpetaja töötasu kahekordseks või väärtustada erinevate kampaaniate vahendusel õpetaja elukutset. Või siis mõelda välja veel midagi kolmandat, aga nii enam koolid maailma parima hariduse poole liikuda ei saa!

Haridus vajab ümbermõtestamist. Võib juhtuda, et ainult lapsest lähtuv kool on varsti ilma õpetajateta kool. Seadusi tehes ja muutes tuleb arvestada ka nendega, kes lapsi õpetavad.

Vaba ajakirjandus peab hariduse kajastamisel tegema tasakaalukamat tööd. Kui Delfi kajastab regulaarselt Noorte Häält, kus enamik lugusid jutustab halvast ja valesti käituvast õpetajast, siis koolijuhina seisan mure ees, kust leida nendesamade noorte ette õpetaja, rääkimata läbi valiku sõelutud parimast õpetajast.

Autor: Kristjan Saar, Kurtna kooli direktor