28. juuli 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eriti ettevaatlik tasub olla nendel, kes töötavad kogu oma tööpäeva õues: haljastustöölised, teetöölised jne. Randa päevitama minnes kasutame üldjuhul päikesekaitsekreemi, et vältida päikesepõletuse ja hilisemalt nahahaiguste teket. Sama põhimõte – kaitsta nahka päikesekiirguse eest – peab kehtima ka õues tööd tehes.

Tööandja peab töökeskkonna riskianalüüsi tehes tuvastama kõik töökeskkonna ohutegurid, sealhulgas õues töötamise korral kokkupuute UV-kiirgusega. Kui on selge, et töötajad mingi ohuteguriga kokku puutuvad, tuleb välja selgitada, kuidas see inimesele mõjub. Näiteks UV-kiirgus võib põhjustada põletust ja pikemas perspektiivis nahavähki, mis tähendab, et tegu on tõsise probleemiga, millele tuleb tähelepanu pöörata.

Tähelepanu tuleb pöörata ka ohuteguri ehk päikesekiirguse kokkupuute ajale ehk kui suure osa tööajast peab inimene õues viibima. Kuna päiksekiirgus on tugevaim vahemikus kell 11–15, tuleks tähelepanu pöörata nendele töötajatele, kes viibivad õues just sellel ajavahemikul, näiteks lasteaiaõpetajad. Kui on selge, et inimese tervis võib saada ohuteguriga kokkupuutes kahjustada, tuleb võtta kasutusele meetmeid ohuteguri kahjuliku mõju vältimiseks või vähendamiseks.

Kaitseks päikesekiirguse eest võib kasutada kreeme, aga kreemi kasutamisel tuleb arvestada, et kreem kaitseb nahka ainult siis, kui seda nahale määritakse. Ehk kui kreem on autos olemas, aga seda varahommikul tööd alustades peale ei määrita, sest päike veel ei paista, ja pärastlõunal ei ole enam mõtet kreemitada, sest tööpäev saab kohe läbi, ei ole kreemist mitte mingit kasu. Kreemi kasutamisel tuleb arvestada, et päikesekaitsefaktoriga märgitud kaitse saadakse juhul, kui nahale kantakse kreemi korralikult, kogu keha katmiseks vajalik kogus võib ulatuda kolmandikuni väiksemast kreemipudelist. Lisaks ei pruugi piisata, kui kreem kantakse nahale ainult hommikul. Kreemi tuleb nahale uuesti kanda näiteks iga kahe tunni tagant (üldjuhul on info kreemitamise sageduse kohta toodud kreemi pakendil). Arvestada tuleb ka sellega, et higistamine vähendab kreemi toimet. Ka kreemi valimine on keeruline, tuleb lähtuda konkreetse inimese nahatüübist ja arvestada, et kreem ei pruugi anda täielikku kaitset (eriti kui seda ei kasutata piisavalt palju ega määrita piisava sagedusega).

Teiseks ja toimivamaks meetmeks on pikkade aga kergete riiete kandmine. Riided peaksid olema heledat värvi (tume riie neelab päikest ja inimesel hakkab riiete sees kiiresti palav) ning pikkade varrukate ja säärtega, et nahk oleks võimalikult suures osas päikese eest kaitstud. Kindlasti peaksid riided olema materjalist, mis ei aja higistama, ehk naturaalsetest materjalidest nagu puuvill ja lina või siis spetsiaalsetest hingavatest materjalidest. Hea oleks, kui riided ei oleks keha ümber liibuvad, sest see ajab higistama. Masinatega töötamisel, näiteks teetöödel ja haljastustöödel, tuleb arvestada, et riided ei oleks liiga laiad. Liiga laiad riided võivad takerduda masinate liikuvate osade külge ja põhjustada tööõnnetusi.

Pikkade varrukate ja heledate riiete kandmine on tõhusaks ennetusmeetmeks ka puukide levitatavate haiguste vastu. Kui loodusesse, metsa, parki või haljasalale tööle minnes panna selga pikkade varrukate ja säärtega heledad riided, mille varrukasuu on näiteks kummiga suletud ja sokid püksisäärte peal, siis ei saa puugid pugeda riiete alla. Ka paistab tume putukas heledate riiete pealt kergemini silma kui tumedate riiete pealt.

Tööriideid soetades ei tohi ära unustada peakatet, suviste tööriiete hulka kuulub ka müts.

Kui ilmad on soojad, on avatud hulgaliselt välikohvikuid, kus ilusa ilmaga on igati kena istuda ja kohvi nautida. Kuid selleks, et meie klientidena saaksime kohvi nautida, peab ettekandja selle meile kohale tooma.

Eelmises Tööelu numbris oli juttu tööjalanõudest, mida töötajad peavad kandma juhul, kui nende töö on seotud pideva seismise ja käimisega. Kui mõelda ettekandjate peale, siis enamik nende tööst on seotud käimisega. Näiteks mõõtis üks ettekandja vahetuse jooksul läbitud vahemaaks 17 kilomeetrit. Kui mõelda, kui pikk maa on 17 kilomeetrit ja kui mitu tundi selle läbimiseks kulub, siis on selge, et tegu on korraliku füüsilise koormusega nii jalgadele kui ka seljale. Mõelge selle, et peate läbima 17 kilomeetri pikkuse distantsi õhukese tallaga kingades. Ilmselt hakkavad jalad juba paljast mõtlemisest valutama.

Selleks, et pikk kõndimine oleks talutav, peavad selleks olema sobivad ja mugavad jalanõud. Sobivatel jalanõudel on seismisest ja liikumisest tulenevate vaevuste ära hoidmiseks:

kannarihm (kui tegu ei ole kinnise jalanõuga);kontsa kõrgus 2–3 cm;tallavõlvi tugi.

Kui töö toimub välikohvikus ehk õuetingimustes, tuleb jalanõude soetamisel sellega arvestada. Näiteks kui tee välikohvikuni kulgeb mööda tänavat või isegi mööda munakiviteed, peavad jalanõud olema piisavalt paksu tallaga, et teel olevate kivikeste peale astumine valus ei oleks. Kindlasti peab jalanõudel olema kannarihm, kui tegu ei ole kinniste jalanõudega, sest lahtise kannaga jalanõudega on komistamise oht suurem. Kui ettekandja kukub näiteks lauda viidavate jookidega, saab ta ilmselt lisaks kukkumisest saadavatele vigastustele ka lisavigastusi katki läinud klaasist või talle peale loksunud kuumast kohvist.

Artikkel ilmus ajakirja Tööelu 2017. aasta teises numbris.

Autor: Piret Kaljula