25. jaanuar 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tööjõupuudus saab varsti Eesti riigi arengule üheks suurimaks probleemiks, kui me täna selle kasvu lihtsalt pealt vaatame. Tööandjad ei saa enam lasta sellel teemal isevoolu teed minna. Meie eesmärk on avada debatt ja leida selles parimad lahendused Eestile.

Kuigi riik on alustanud töövõimereformiga, mis aitab kaasa vähenenud töövõimega inimeste tööletuleku toetamisele, alguse on saanud pensionireform ja riigireform, on need siiski vaid üksikud arglikud sammud ja võtavad omajagu aega, et probleemile mingit leevendust pakkuda. Kiireima lahendusena on Tööandjad välja pakkunud lühiajaliste töölubade välja andmise lihtsustamist.

Ajutise välistööjõu sissetoomise piirangute leevendamine aitaks meid praegu välja kõige suuremast puudusest, kuid ei lahendaks tervet probleemi. See ei meeldi kõigile osalistele, eriti neile, kes peavad iga sisse tulevat välismaalast potentsiaalseks ohuks meie riiklusele ja rahva püsimisele. Poliitikud ilmselgelt ei soovi selle teemaga tegeleda, sest lihtsaid ja lühiajalisi lahendusi siin pole, või leiavad, et probleem polegi nii suur, kui ettevõtjad ütlevad. See on väga emotsionaalne teema, sest osale meist ei meeldi näha teistest kultuuridest inimesi endi keskel. See ei ole ainult poliitikute ja ettevõtjate teema. Varem või hiljem puudutab meid see väga erineval viisil.

Mida tähendavad 13 000 puuduvat töötajat Eesti elanike jaoks? 

Kuigi tööandjad ei ole väga huvitatud võõrtööjõu palkamisest ja eelistavad enamasti kohalikke inimesi, kõnelevad numbrid enese eest. 13 000 vakantset töökohta ei ole ainult majanduse probleem, tegelikult mõjutavad vakantsed kohad väga palju igaüht meist. Ühiskonna jaoks tähendab see palju kaotatud võimalusi. Kui 13 000 töötajat ja nende tööandjad maksaksid makse, annaksid nad omakorda tööd paljudele teistele inimestele. Kui nüüd need töökohad oleks võimalik täita ametlikult töötajaid palgates, saaks laekuva 120-miljonise maksurahaga teha palju asju, mis siiani rahapuuduse tõttu tegemata jäänud. 

Näiteks saaks selle raha eest kasvatada Eesti kogu vähiravieelarvet 2,5 korda, suurendada iga õpetaja palka 500 euro võrra või luua 11 000 uut lasteaiakohta. Sellega saaksime anda ka kindluse peresse enam lapsi saada. Kasvaks sündivus ja pikemas perspektiivis väheneks ka vajadus täiendava töörände järele.

On hulk hirme, millest poliitikud kurjakuulutavalt äärmustesse langedes kõnelevad. Näiteks hirmuks, et võõrtööjõud võtab eestimaalaste töö või palga, pole põhjust, kui juhime migratsiooni proaktiivselt. Uuringute järgi võib tekkida asendusefekt peamiselt madalama kvalifikatsiooniga tööjõus ja maapiirkondades. Ka nendel tingimustel on leitud, et alati ei vahetatud madalapalgalisi kohalikke töötajaid immigrantide vastu välja, vaid immigrandid võimaldasid tööandjatel laieneda ja ka kohalike töötajate töökohad alles hoida.

Heaks näiteks võib tuua Kanada, kus immigrandid moodustavad 21% elanikest, aga majandus kasvab, WEF konkurentsivõime edetabelis on riik 13. kohal, töötuse määr on 7%. Uus-Meremaa elanikest ligi 20-25% on välismaal sündinud, töötuse määr on 6%, majandus ja rahvastik kasvab, WEF konkurentsivõime edetabelis ollakse 16. kohal. Võrdluseks: Eesti positsioon konkurentsivõime edetabelites on 30.

Kui me probleemi ei lahenda, tõmbavad teised riigid meie talendid endale ja madalapalgaline välistööjõud tuleb Eestisse nii legaalselt kui illegaalselt teiste riikide kaudu ikkagi. Nt praegu on Eesti sisserändekvoot 1317 juures, tööga seotult oli 30. septembri seisuga sel aastal kolmandatest riikidest Eestisse tulnuid kokku 7600 inimest, mitteametlikult aga töötab Eestis ettevõtjate hinnangul kolmandatest riikidest juba 5000 – 10 000 inimest, kes ei maksa Eestile sentigi maksuraha ja kellele riik ei ole suuteline rakendama ka samu nõudmisi, mida ametlikult töötavatele inimestele. Selline olukord ei ole normaalne kellelegi. Tegelikult on olukord selles mõttes groteskne, et meie piirarv sunnib peale olukorra, kus välistööjõud saabub siia renditööna, kes on tõepoolest just see madalapalgaline kontingent, kelle eest piirarv meid kaitsma peaks. Otse ja ametlikult palgates saaksid välismaalased kõrgemat palka ja jätaks maksud Eestisse, praegu saavad vähe – suure osa rahast teenivad vahendajad ja maksud makstakse mujale.

Praegu kehtiv poliitika on mitte lubada ametlikult Eestisse tööle rohkem inimesi, kui kvoot seda ette näeb. Selle valiku teine pool on mitte ravida, mitte tõsta õpetajate palkasid, mitte ehitada lasteaiakohti. Paraku ei ole meil ka kõige parema tahtmise juures võimalik neid puuduvaid tööjõukohti oma riigi sisese inimressursiga võimalik täita. Juurde ei lase, aga oma jõududega ka hakkama ei saa. Pole just kuigi mõistlik käitumine?

Allikas: Eesti Tööandjate Keskliit

Autor: Toomas Tamsar, Tööandjate Keskliidu esimees