22. märts 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas inimesed õpivad leidma tasakaalu oma bioloogiliste rütmide ja ümbritseva keskkonna rütmide vahel? Selle inimeste tervise ja heaolu seisukohalt olulise küsimusega tegeleb Kiti Müller kirglikult. See puudutab tänapäeval peaaegu iga inimest.

Globaliseerumine ja digiteerumine on muutnud töö tegemist. Paljud inimesed peavad telekonverentse varahommikul või hilja õhtul, osa jälle suhtleb poole ööni niisama sotsiaalmeedias. Paljud on Mülleri arvates oma biorütmide seisukohalt tööl ja üleval valel ajal. „Inimese bioloogiline une ja ülevaloleku rütm ei sünkroniseeru ümbritseva keskkonna rütmiga. Sellega kaasneb terviseriske,” ütleb Müller.

Bioloogiline ja ümbritseva keskkonna kell käivad eri sammu

Uuringud näitavad, et kõigis meie organites on olemas nn bioloogilised kellad. Valguse ja pimedusega kaasnev une- ja ärkvelolekurütm on Mülleri sõnul dirigent, kes koordineerib organite rütme. Inimesed peaksid õppima mõistma oma kehakella ning seejärel püüdma leida viise, kuidas enda ja keskkonna rütme omavahel sobitada.

Müller ei usu, et tööheaolu kasvatamine oleks võimalik üksikute trikkidega. Inimeste argi- ja tööelu ühendamise tasakaal on tööheaolu seisukohalt üks olulisemaid asju. Elu on tervik, milles on lõplik vastutus inimesel endal. Inimene peaks õppima tundma enda eripära: milline magaja ma olen? Millal olen kõige aktiivsem? Kuidas ma peaksin elama? Seejärel võiks arutada tööandjaga, kuidas planeerida tööd nii, et iga meeskonnaliige saaks piisavalt hästi hakkama.

„On ebareaalne, et töökohtades saaks leida lahenduse, mis sobiks kõigile täiuslikult. Me oleme inimestena lihtsalt nii erinevad.”

Tööandja ei saa parandada argielu

Ajuteadlasena on Müllerit huvitanud tööheaoluga seonduvad küsimused juba ligi 30 aastat. Aastate jooksul on ta kohtunud ja vestelnud tuhandete töötajatega väga erinevatest ettevõtetest ja organisatsioonidest. „Usun, et kõikides töökohtades on töötajaid, kes tunnevad ennast hästi, ja neid, kes ühel või teisel põhjusel ei saa hakkama.”

 Selles, kuidas inimesed tööd jaksavad teha, võib olla ka tööga mitteseotud põhjuseid. Sellest räägitakse liiga vähe. Kuigi töö on hästi planeeritud ja inimese oskuste seisukohalt optimaalne, võib tema argielu olla nii suure koormusega, et tal jääb tööl jaksu väheks. „Kui töötaja argielus on mingeid raskeid olukordi, siis tööandjal ei pruugi olla võimalik teha midagi, et tõsta tema heaolu.”

Avalikkuses räägitakse kas läbipõlemisest või siis üliinimestest. See häirib Müllerit: „Suur osa inimestest asetub töös jaksamise seisukohalt nende äärmuste vahele. Minu meelest oleks oluline, et tavainimesed, kes igapäevaeluga hästi hakkama saavad, jagaksid oma nippe ka teistele.”

Töötunnid ei näita tõhusust

Skandinaavias Mülleri sõnul tööandjad mõistavad, et inimeste töövõimel on piirid ja see võib muutuda. Samas on tema sõnul illusioon see, et pidev tööl olemine on efektiivsuse mõttes hea. Töötaja vajab vaba aega ja puhkust. Uuringud näitavad, et üle 10-tunnised tööpäevad nõrgendavad kognitiivseid võimeid.

Lõuna- ja puhkepausidest tasub kinni pidada

Väsimus ja pidevad muutused vähendavad loovust. Töö tegemise rutiine ei ole mõistlik pidevalt muuta. Kuigi maailm muutub kiiresti, ei pea töörutiine kaasajastama lihtsalt muutmise pärast. Positiivsetest praktikatest tasub Mülleri arvates kinni hoida.

Nende hulka kuuluvad näiteks ka lõuna- ja puhkepausid. Aju vajab puhkust umbkaudu iga kolme tunni tagant. Pausi tasub pidada heas seltskonnas koos töökaaslastega, soovitab neuroloog. Ta saabus just puhkuselt USAst: „Sealsetes töökohtades on väike kiosk, kust võib osta hamburgeri, pitsalõigu või salati, mida süüakse töölaua ääres.”

Väsinud inimene ei suuda uutmoodi mõelda, vaid keskendub hakkamasaamisele. Töö teatud rutiinid aitavad inimesel taastuda ning töös rohkem jaksama.

Kiti Mülleri kolm tööheaolu trendi:

Inimene on tervik ja nii argielul kui ka vabal ajal on mõju tööheaolule. Inimene peab õppima mõistma oma individuaalsust.Inimesed jaksavad töötada kauem. Vanusega toimub inimeses teatud biofüsioloogilisi muutusi, näiteks tööst taastumiseks vajalik aeg on vanemas eas pikem. Kui seda töös arvesse võtta, siis võivad inimesed töötada ka väga vanas eas. Tehnoloogial on siin oluline roll.Töökohtades tuleks rääkida senisest enam tööheaolust ning töötada välja tööheaolu arendamise ja hoidmise protsessid.

Tõlkinud ja vahendanud Tööheaolu.ee