26. märts 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Laine on sündinud Elvas ja lõpetanud sealse keskkooli. Pärast kooli lõpetamist läks hakkaja neiu Tartusse edasi õppima ja sai sealt ka oma esimesed müüjapaberid. Ees ootasid tegusad aastad täis õppimist ja enesearengut. Nüüd, ligi 40 aastat hiljem asus Laine tööle telekommunikatsiooni valdkonda, kus esmakordselt on tema ülejäänud kolleegid temast kordi nooremad.

Kuidas sa Viasati tööle sattusid ja kas sul oli ka mingeid hirme, kui said teada, et oled oma meeskonna kõige vanem liige?

Ma olen selline inimene, et tahan kogu aeg edasi pürgida. Mind küll hoiatati, et seal on noorte kollektiiv, aga ma ikka läksin. Teadsin, et oskan müügitööd, ja mõtlesin pigem võimalusele oma võimeid proovile panna, seega see noorte kollektiiv ei hirmutanud sellel hetkel üldse. Ma läksin pimesilmi – saagu mis saab. Ja ma pole seda otsust kahetsenud. Kollektiiv võttis mind hästi vastu ja olen üks meeskonnast.

Mida noortega koos töötamine sulle juurde on andnud?

Väga palju! Kui kollektiiv on väsinud ja vana, siis sealt ei tule uusi ideid peale. Staažikamad töötajad on oma mõttemaailmas nii kinni ja arvavad, et neil on õigus. Nad on kibestunumad ega mõista tänapäeva maailma nii hästi. Noored on aktiivsemad ja mängulisemad, see annab hoogu ja motivatsiooni juurde. Tunnen, et arenen nendega nii palju edasi. Nad on avatumad ja positiivse mõttemaailmaga. Nad võtavad sind paremini omaks. Eks palju sõltub loomulikult ka sellest, kuidas sa ise käitud ja kuhu kollektiivi sa satud.

Mis sa arvad, kes peavad end Eestis rohkem töökollektiivis tõestama, vanad või noored?

Kindlasti vanad. Piisab sellest, et vanem on veidi teistmoodi, oma maailmas, kui teda võetakse kohe eelarvamustega, sest teda ei mõisteta. Noored ei talu sellist kohtlemist ja lahkuvad. Samas minul on alati naeratavad näod vastas, ei mingeid pingeid. Ma ei pea ennast siin tõestama, ma lihtsalt olen.

Mis nõu sa nendele vanematele kolleegidele siis annaksid?

Et nad võtaksid uut noort kolleegi avatud silmadega. Vana aeg tuleks maha jätta ja peaks vaatama tulevikku, sest noored on meie tulevik. Olgu ta kas või natuke eriline, punkarlik või selline, mis siis – võta teda nii, nagu ta on, ja anna talle pigem oma abistav käsi. Noorel on vaja vaid natuke tõuget ja ta läheb ise. Teda ei tohi kohe eelarvamustega võtta, sest siis tekib trots ja sellest ei tule midagi välja.

Aga mida ütleksid julgustuseks neile, kellele pakutakse võimalust töötada koos noortega?

Ma olen seda isegi proovinud ja katsetanud. Minuealistel on hirm ja nad ei tule üllataval kombel sellest hirmust välja. Minul seda hirmu miskipärast polnud. Ei ole põhjust pabistada, tuleb lihtsalt üle oma varju hüpata. Tuleb mõelda, et kõik läheb positiivselt, ma oskan oma tööd ja kõik läheb hästi. Ümberõppimisvõime ja tahtejõud peab sinus endas olema. Pead enda vastu aus olema ja usaldama. Kui see on olemas, lähed nagu mühinal edasi.

Autor: Karin Laurima, AS TV Play Baltics meediasuhete juht