19. aprill 2018
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kiita või mitte kiita?

Heal lapsel on mitu nime ja eestlast kirjeldatakse mõnikord nii: ta on kiituse suhtes üsna tundlik, ise kiidab vähe ja ainult asja eest ja nii mõnigi kord, kui teda kiidetakse, tunneb ennast kehvasti. Miks siis?

Tõesti, kiitmine on selline kahe otsaga asi. Mis moel? Aga alustame kõigepealt sellest, mis üldse on kiitmine.

Kiitus on sõnum, millega antakse edasi hinnang isikule, käitumisele või tulemusele. Küll sa oled tulbli! Sa tegid seda hästi! Sa oled nii ilus. Sa oled nii tubli, sa saad hakkama. Põhirõhk on sõnal hinnang. See, et negatiivsed hinnangud on halvad, on üheselt mõistatav, aga mis siis positiivsete hinnangutega lahti on? Mis nad meiega teevad?

Tunne huvi – küsi, kuidas läheb, mis rõõmustab. Tunne päriselt ka huvi.

Kuula – kui tundsid huvi, siis ka kuula, kuula päriselt. Kuula nii, et ta tajub, et sa teda mõistad.

Näita, et sa oled teda märganud, et sa oled tähele pannud – ütle talle, kirjelda, mida sa märkasid ja kuidas on see sind mõjutanud.

Kiitus kui kontrollimehhanism

Üks põhjus peitub selles, et me oleme kogenud, et tihtipeale on sellise kiituse taga varjatud plaan meid kontrollida ja suunata teatud tegevusi tegema. Igaüks on saanud oma elu jooksul mingit kiiitust, mille ainus eesmärk on see, et me seda tubli olemist või hästi tegemist usinasti jätkaksime. Kiitus on sellisel juhul nagu väline preemia, mis peaks kinnistama meie käitumist ehk tegelikult tunneme intuitiivselt ära kiituse taga ohu, et teine võib soovida meid muuta, et oma isiklikku status quo-d säilitada. Muutus meie arvelt? Tänan ei, ütleb enamik meist!

Kiituse jagamisel on oht, et kiitja paneb ennast kõrgemale tasandile ja nõnda peegeldab kiitus kaudselt üleolekutunnet. Kiitja võtab sageli hindaja rolli kiidetava suhtes – mina tean neid asju paremini kui sina, mina ütlen, et sa tegid täna hästi. Ja kiidetav tunneb ennast kehvalsti, sest ülevalt-alla suhted ei pane meid ennast hästi tundma.

Kiitus tekitab vastupanu ka siis, kui see on üldine, arusaamatu ega lange kokku saaja enesehinnanguga. Sel juhul tajume mittemõistmist ja ebamugavust ning sageli hakkame vaidlema.

Kiitus tekitab sõltuvust

Kiitus on väline motivaator, mis võib vähendada meie eneseusaldust ja otsustusvõimet, sisemist tasakaalu, asetades fookuse meist endist väljapoole. Meie heameel sõltub kellestki, kes on väljaspool meid, ja meie sisemine kontrollkese liigub väljapoole.

Supertulemuse ja nutikuse kiitmine võib viia selleni, et me soovime igas olukorras anda samasugust supertulemust ja olla sama targad. Et mitte läbi kukkuda pisut väiksema sooritusega, ei võta me igaks juhuks üldse enam väljakutseid vastu ja valime lihtsama tee.

Kujuta ette, et sa õpid midagi. Midagi, mis on raske ja ei tule üldse hästi välja. Sinu treener näeb vaeva, selgitab, juhendab ja ikka ei tule välja. See ongi raske. Ja siis ühel korral ütleb treener: „Väga hea, tubli!”  Ta teeb endast kõik, et motiveerida sind kiitusega edasi pingutama.

Üks võimalik stsenaarium, mis järgneb: sa tunned suurt rõõmu, pingutad veelgi rohkem ja rohkem. Järgmine kord ei tule sul jälle välja. Sinus võtab maad ärevus, et sa ei saagi sellega hakkama, ja võib juhtuda, et sa loobud. Põhjuseks on liigne soov anda superhead tulemust, rõõmustada treenerit. On tekkinud hirm, ettevaatlikkus, jäikus liiga suurte ootuste suhtes eksida.

Lastega võib selles olukorras juhtuda see, et nad ei proovigi enam kunagi, sest ei soovi kiitjale pettumust valmistada.

KASMulle meeldis, kuidas sa koosoleku avasid ja igaühele sõna andsid. Eriti tore oli see, et me saime rääkida oma kahtlustest ja sa lasid meil kõigil teha kokkuvõtte. Mul tekkis kohe päris mitu uut ideed. VÕISa olid tubli. Sa juhtisid seda koosolekut hästi.

Kiitmise asemel kirjelda

Üldisel kiitusel ei pruugi olla ühtegi ülaltoodud kehvadest mõjudest. Samas üks on üsna kindel – hinge puudutavat ja arendavat jõudu omab see harva. Mida siis teha? Loobuda üldse rääkimast? Ühelt poolt mugav, kuid kindlasti mitte õige talitamisviis.

Kui kiita ei tohi, siis oleks nagu käed ära raiutud.

Mida me selles olukorras tahame? Me tahame oma rõõmu väljendada, kui näeme midagi toredat ja kui kellelgi tuleb midagi välja. Me tahame, et inimene tunneks ennast olulise ja väärtuslikuna ning saaks aru, et temast hoolitakse.

Siis seda võikski teha! Rääkida oma rõõmust ja iseendast (mitte hinnata teda) ning kirjeldada teises inimeses seda, mis rõõmu valmistab. Märkamise kaudu saad sa edasi anda oma tunnustuse ja heameele, räägi sinna juurde oma rõõmust, oma meeleseisundist.

Allikas: Ruti Einpalu blogi

NB! Vt ka Äripäeva Akadeemia koolitust „Arendav tagasiside” 4. mail 2018!

Autor: Ruti Einpalu, coach ja koolitaja

Liitu Personaliuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Personaliuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Helen RootsPersonaliuudised.ee juhtTel: 55 988 223
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700
Mirell SoaseppKonverentside programmijuhtTel: 55 565 456