Vähemalt oli see minu järeldus, kuhu ma sellel hetkel jõudsin. Praeguseks julgen väita, et lahendused on olemas, ning hea uudis on see, et kohati on need lihtsamad ja lähemal, kui arvatagi võib. Töötades eri organisatsioonides personalispetsialisti, värbamisspetsialisti ja personalijuhina, nägin ettevõtete sees ehk teisisõnu personalipoliitikas või koguni ärieetikas sarnaseid probleemseid jooni. Kuna samal ajal käisin ka ülikoolis (Tallinna majanduskoolis ning hiljem Tallinna tehnikaülikoolis, kus õppisin personalitööd ja -arendust), sain arutleda ka teiste samas valdkonnas töötavate professionaalidega. Meie vestluste läbiv joon oli see, et kohati oli meie nägemus probleemidest sarnane, aga erinevus oli selles, et enamik ei tundnud, et need teemad otseselt nende valdkonda puudutaksid. Mina aga tundsin, ja väga tugevasti. Lausa nii tugevasti, et vanamoodi jätkamine paistis võimatu.