23. aprill 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Uudishimu ja alandlikkus käivad käsikäes

Olen viimasel ajal märganud, kuidas just alandlikud juhid on kõige uudishimulikumad ja julgemad tundmatusse astuma ja riske võtma. Miks? Sest vaid nemad on valmis endale ja oma töötajatele tunnistama, et ei tea kõiki vastuseid ja peavad omal nahal paljud variandid lihtsalt läbi proovima, olgugi et sellega kaasneb ebaõnnestumise risk. Need juhid näitavad iga päev välja oma haavatavust ega kasuta vanema põlvkonna juhtimises tihti kasutusel olevat mentaliteeti, kus „juht peab oma töötajatest peajagu üle olema”.

Sellised juhid tulevad ka meeskonnakoolitusele küsimustega „Miks?”, „Kuidas?” ja „Mida saan mina teha?”, selle asemel et näpuga oma meeskonna poole näidata. Nad julgustavad oma töötajaid endale kui juhile kriitilist tagasisidet andma ja inspireerivad nii ka oma alluvaid üksteisega ausamad ja ehedamad olema – oma päris tunded alati lauale laduma. Huvi selle vastu, kuidas olla parem juht, paneb ka töötajad aina enam peeglisse vaatama ja endalt järgnevat küsimust küsima: „Kuidas olla parem alluv, meeskonnaliige ja kolleeg?”. Kõige edukamad meeskonnad ongi ju tegelikult need, kus iga lüli soovib olla parim versioon iseendast ja sellega oma töösse maksimaalselt panustada.

Juhtimine kui lõputu otsing

Nagu ka Gary Vaynerchuk, üks internetiajastu tugevamaid mõjutajaid, väga tihti oma järgijaskonnale rõhutab, on juhi väga oluline ülesanne ka tuleviku ette ennustamine. Enam ei piisa huvist vaid oma kitsa valdkonna vastu – uute ideede genereerimine tähendab ka laia maailmavaadet ning praegusaja innovatsioonide jälgimist ja analüüsi. Kui varasemalt on juhtide ülesandeks peetud probleemide lahendamist ja kiiret vigade parandamist, on tänapäeval vajadus just analüütilise meelega juhtide järele, kes on n-ö pideval otsingul aina uudsemate ja väärtuslikemate lahenduste suunas.

Üks tõeliselt edukas juht nimelt stagnatsiooni ei salli. Ta uurib ja puurib kõiksuguseid võimalusi, et pakkuda oma töötajatele muutustega kaasas käivat töökeskkonda, kus uudsus ja innovatsioon on igati teretulnud. Ta inspireerib nii ka oma meeskonda kastist väljapoole mõtlema ning vanu arusaamu ja teguviise kahtluse alla seadma. Sellistes meeskondades luuakse turvaline õhkkond ideede ja mõtete väljendamise jaoks ning rutiin ja üksluisus asendatakse vähehaaval põnevuse ja avastamisrõõmuga.

Küsimuste esitamine kui enesearengu oluline osa

Mis aga on kõige tugevamalt aastate jooksul tehtud koolitustel silma paistnud, on juhi tööalase edu otsene seos tema isikliku vajadusega ennast arendada. Siin pean ma silmas just nimelt oma käitumise pidevat analüüsi ja emotsionaalse intelligentsuse kultiveerimist. Tihtipeale on just juhtidel raske saada kontakti oma sisemaailmaga – näha läbi oma ego kõige kriitilisematel hetkedel ning jääda teadlikuks, ilma liigse emotsionaalsuse ja kontrollivajaduseta. Selline eneseanalüüs ja oma käitumise pidev jälgimine nõuab tohutul määral uudishimu ja huvi enesearengu vastu. See huvi saab tekkida vaid sisemisest motivatsioonist olla parem inimene, parem kaaslane ja oma töötajatele parem juht.

Huvitav on ka see, et mida enam huvitab juhte nende enda sisemine areng, seda läbinägelikumad on nad ka kõiksuguste potentsiaalsete probleemide suhtes ning oskavad ära hoida meeskonnasiseseid konflikte ja mõttetuid hõõrdumisi. Mida enam suudab juht näidata ka rasketes olukordades välja rahu ja tasakaalu, seda rohkem inspireerib ta ka oma töötajaid olema teadlikumad ja kasutama oma sisemist tasakaalukust mõttetute emotsioonide asemel.

Uudishimu ei ole kaasasündiv, vaid igapäevaselt arendatav

Uudishimu on nimelt raske tekkima, kui me juhina ei pane ennast ebamugavatesse olukordadesse. Ka maailmajaloo suurimad avastused on tehtud, seilates läbi tundmatute vete teadmata tuleviku poole. Kõige rohkem rõhutan ma aga regulaarselt iseendale küsimuste esitamist. Mis mind huvitab? Mille nimel olen ma valmis hommikul lausa tund aega varem ärkama? Mis või kes aitab mul saada paremaks juhiks? Mis on need kasvukohad, kus mul puudub haavatavus ja ehedus? Kas ja millega olen ma oma töötajatele eeskujuks? Mida saan mina teha, et tõsta nende pühendumust ja panust oma töösse? Kuidas saame me meeskonnana kasvada ja ühist keelt leida jne.

Mida vähem võtame me juhtidena oma tööd iseenesestmõistetavana ja kondame läbi pimedaid nurgataguseid, et vanu käitumismustreid läbi nähes enda ja oma meeskonna töökogemust parandada, seda suuremat töörõõmu ja sisemist rahulolu tunneme.

* Artikkel on ilmunud Äripäevas.

Autor: Kaido Pajumaa, Motivaatori juht ja koolitaja