17. oktoober 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Supervisiooni on ennekõike seostatud selliste elukutsetega nagu haridus, õpetamine, teraapia, sotsiaaltöö, nõustamine ja juhtimine. Supervisiooni peamiseks kasuteguriks peetakse võimalust parandada suhtemustreid ja tegevusstrateegiaid, mis toetavad erialast arengut. Reflekteerimisoskus toetab õppimise ja kogemuse kaudu omandatud teadmiste integreerimist. Selle tegevuse kaudu tekivad uued kontseptsioonid ja lahendused, mis võimaldavad kohaneda kiiresti uuenevates olukordades. Supervisiooni võib ka defineerida kui tegevust, mis võimaldab uudsete vaatenurkade ja valikute abil mõtestada lahti pimealasid, peidetud tähendusi ja varjus olevaid võimalusi. Selles mõttes ei ole supervisioon üksnes refleksiivsuse tööriist: superviisor ei õpeta õpetajaid õpetama, juhte juhtima, nõustajaid nõustama. Supervisiooni eesmärk on uudsete lähenemiste ja tasandite integreerimine olemasolevasse suhtevõrgustikku, refleksioon aga võimaldab laiendada olemasolevate võimaluste ja pädevuse ulatust.