Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine. Kas töökurnatuse ja läbipõlemise suurenemine on paratamatus?
Töötaja töötab täie pühendumisega kogu tööpäeva, teeb meeleldi ületunde ega lülitu kordagi millelegi muule. Ta muretseb tegemata tööde pärast. Tööd tehes kaotab ta aja- ja kohataju. Palk ja aeg iseendale pole talle olulised, sest töö ja meeskond on nii huvitavad ja inspireerivad. Kas selline võiks olla tööandja jaoks unistuste töötaja?
Taimi Elenurm
Foto: Raul Mee, fotograaf
Paraku on sellisest ideaalsest töötajast unistamine tupik. Läbipõlemine algab paradoksaalsel moel nn sundpühendumisest, mille puhul töö, mida tehakse, muutub nii oluliseks, et ümberlülitumist teistele elus püsimiseks vajalikele tegevustele jääb järjest vähemaks. Aegamööda kaob töörõõm ja suheldakse vähe lähedastega, sest töö tahab ju tegemist. Pingutatakse kuni murdumiseni.