11. mai 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kogesin hiljuti madalseisu, kus mul oli raske iseenda tegemistega järje peal olla. Sellises seisundis on keeruline endagagi hakkama saada, rääkimata sellest, et olla inspiratsiooniks, eeskujuks või heaks töökaaslaseks kellelegi teisele. Meil on kõigil omadusi, mida me hea meelega teistele ei näitaks, pinge all aga on murdumine kerge tulema ja nii võibki juhtuda, et juhti nähakse kui direktorit, mitte kui liidrit, ja hinnatakse, et tema juhtimisoskused jätavad soovida.

Sellises olukorras ei ole rohkem pingutada juhi seisukohast õige otsus, vaid juhi kohustus on ennast sellest august välja aidata. See on nagu lennukis, et kõigepealt tuleb endale hapnikumask ette panna, alles siis võib teisi aitama hakata.

Mis juhtub siis kui juht töötuhinas läbi põleb ja suure stressi tõttu jalgealuse kaotab?

Mõningaid läbipõlemise sümptomeid:

kirg töö vastu on kuskile haihtunud;süütenöör on lühike ehk kannatust ei ole;sooritusvõime ei küüni tavapärase lähedalegi;klaas on kogu aeg pooltühi ehk võimetus näha asjades positiivset;pea on kui prügikast ja asjad ununevad ära;inimesed on üksteise kõri kallal ehk sisekliima on häiritud;prioriteedid on sassis;saavutustest ei teki väärilist rõõmu;võimust võtab lootusetuse tunne;vaade asjadele on kui kõverpeegel, mis ei ole objektiivne.

Kaua sa niimoodi jaksad?

Mõtteid selleks puhuks, kui oled liialt sügavale vajunud

1. Võta aeg maha

Läbipõlemise esimene etapp on üldjuhul eitamine – „Küll läheb üle!”, „Praegu on lihtsat raske aeg”, „Minuga seda ei juhtu!” –, mistõttu esimene samm n-ö tagasipöördumisel on endale tunnistada, et tegemist on läbipõlemisega. Sellest edasi tasub endale võtta väike paus. Just nimelt võtta, mitte leida. Sest kui selleks pausiks aega otsima hakata, siis üldjuhul seda kuskil ripakil ei ole. Selles olukorras aitab mõte, et pikemas perspektiivis on väikesesest puhkepausist kindlasti rohkem kasu kui kahju.

2. Otsi keegi, kellele saad toetuda

Juhid on üldjuhul suhteliselt eneseteadlikud ja vähe sellest, et liiga suure koorma tunnistamine iseendale on raske, siis oluliselt raskem on seda kellelegi teisele avaldada. Aga just seda peaks tegema – oma uhkuse korraks alla suruma ja välja ütlema, et sul on praegu raske, või lausa, et põlesid läbi. Sellel on kummaline vabastav efekt.

Lisaks tasub  leida endale organisatsioonist väljastpool mõni hea coach, mentor või ehk isegi organisatsioonipsühholoog, kellega koos on võimalik siht jälle selgeks mõelda ning prioriteedid ja plaan paika saada. Sageli teeme seda instinktiivselt mõne sõbraga rääkides või hea kolleegiga juttu puhudes, aga samas ei pruugi neil olla vajalikku ettevalmistust. Ja selle all ei pea ma silmas seda, et see kasu asemel kahju toob, vaid tavaliselt on inimeste instinkt sellises olukorras hakata nõu andma, kuid see ei pruugi kõige sobivamad olla.

3. Analüüsi hetkeseisu

Kui pilt on pärast puhkust veidi selgemaks saanud, siis tuleb deemonitele otsa vaadata ehk võti raskest seisust välja tulekule, on teada, mis sinna viis. Üks võimalus on kaardistada need asjad ja olukorrad, mis tekitavad pingeid ja stressi, ning sinna juurde viisid, kuidas võiks neid tulevikus vältida või vähemalt nende mõju vähendada.

Hea coach või konsultant aitab õigete küsimuste abil hetkeseisule otsa vaadata, tehes seda mitte hindaval või nõuandval viisil. Oluline on mõista, et inimene teeb igas olukorras enda jaoks parima võimaliku valiku nende teadmiste ja oskustega, mis tal sel hetkel on. Sageli jõuame raskesse seisu selle tõttu, et meil on mõni käitumismuster, uskumus või hoiak, mis mingil hetkel on meile kasu toonud, kuid võimalik, et ajaga hoopis piiravaks muutunud. Töö iseendaga algab alati endasse vaatamisest ja hea peegel on selle juures alati kasulik.

4. Tegele oluliste asjadega esimesena

Mineviku kõrval on oluline ka tulevik ehk kui on teada, kus me oleme, siis võiksime teada ka seda, kuhu tahame välja jõuda. Nagu ka eespool mainitud, on üks läbipõlemise sümptomeid see, et prioriteetide seadmise ja hindamise võime väheneb. Sageli kaob stressi tulemusena siht silme eest ja otsustamine, mis on oluline, ja kas või see, kuidas ennast igapäevaste to-do-list’is olevate asjade vahel jagada, muutub ebaloogiliseks.

Juhid lihtsalt peavad võtma aega ennast taasleida (ja seda üldsegi mitte ainult siis, kui läbipõlemine kummitab) ning eesmärke seada ja asju tähtsuse järjekorda panna. Ainult siis, kui juhil on selge nägemus suunast, saab ta oma meeskonna sellele teekonnale kaasa kutsuda ja ise eeskujuks olla.

Allikas: PersonaliDisaini blogi

Autor: Hanna Jõgi, PersonaliDisaini juht ja nõustaja