17. märts 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tõenditele tuginemine eeldab aga tõendite kogumist, mida ligi 95% ulatuses tuleb teha kohtu abita juba enne nõude kohtusse esitamist. See on samaväärselt oluline nii töötajale kui ka tööandjale, sest kohtus peab iga pool oma väidet tõendama. Loomulikult ei saa siinkohal jätta tähelepanuta tõsiasja, et tüli tekkimisel lähevad töötaja ja tööandja teed sageli lahku ning olulised tõendid võivad jääda kummagi poole valdusesse, mida hiljem ei ole praktilistel põhjustel enam võimalik kätte saada. See võib aga otsustada vaidluse lõpptulemuse. Kuidas selliseid olukordi vältida?

Milliseid tõendeid saab kasutada?                  

Tsiviilkohtumenetluses kasutatavad tõendid on üldjoontes järgmised: tunnistaja ütlus, kohtumenetluse osalise vande all antud seletus, dokument, asitõend, vaatlus ja eksperdi arvamus. Enamasti on võimalik viia igasugune tähtsust omav informatsioon eelkirjeldatud nõutud vormi ja need kohtule esitada. Tõendite ampluaa on kokkuvõttes äärmiselt lai ning sõltub paljuski asjaosaliste leidlikkusest ja töösuhte iseloomust, mistõttu peatume vaid problemaatilisematel tõendiliikidel.

Üks selline juhtum on kindlasti joobe tuvastamine. Üldiselt ei tule politseitöötaja joobe tuvastamiseks kohale, kui sellega ei kaasne just mõni muu rikkumine (avaliku korra rikkumine, kellegi tervise või vara ohustamine jne). Tööandjad kasutavad sageli joobe tuvastamisel taatlemata alkomeetrit, mille tulemustel ei ole erilist õiguslikku kaalu. Samuti ei saa sundida töötajat minema joobe kontrollimiseks arsti vastuvõtule. Riigikohus on andnud oma 2011. aasta lahendis siiski juhised tõendite kogumiseks, et joobes töötaja põhjendatult töökohalt kõrvaldada. Sellises olukorras peaks tööandja dokumenteerima tajutavad joobetunnused, võimalusel kasutama joobe tuvastamiseks taadeldud alkomeetrit ja selle näidu kinnitama ning koguma tunnistajate ütlusi. Võimaluse korral tuleks protokollile võtta joobes töötaja allkiri.

Teine vastuoluline tõendiallikas on turvakaamerate salvestised. Probleemne ei ole sealjuures mitte salvestise kasutamine, vaid videovalvega töötajate jälgimise üldine lubatavus. Tööinspektsioon on asunud selles küsimuses selgele seisukohale, et jälgimisseadmestiku kasutamisest isikute või vara kaitseks tuleb töötajaid teavitada. Seda tuleb teha ka juhul, kui jälgimisseadmed on suunatud klientide või kolmandate isikute jälgimisele, kuid jälgimisalasse jäävad ka töötajad. Jälgimisseadmete kasutamine ei ole lubatud töötajate töö kontrollimise eesmärgil. Oluline on ka jälgimisseadme kasutamise eesmärk – isikute või vara kaitseks mõeldud jälgimisseadmetega saadud andmeid ei tohi kasutada näites töökohustuste rikkumise tõendamiseks. Tööandja ei või töötajat töövälisel ajal GPS-seadmega reaalajas jälgida.

Samuti võib töökohustuste rikkumise tõendamisel osutuda oluliseks töötaja arvutis, eelkõige e-kirjades sisalduv teave. Olgu kohe öeldud, et kui tööandja kontrollib töömeilide sisu, on see täiesti aktsepteeritav. Isikuandmete kaitse aspektist lähtuvalt tõusetub küsimus, kas tööandja võib lugeda ka töötaja isiklikul eesmärgil saadetud e-kirju (nt töötaja on saatnud e-postiga sõbrale tööandjasisese dokumendi, mis tähendab konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist). Erakirjade puhul on kehtiv õigus üldsõnaline, kuid sellegipoolest ei tohi erakirju avada (või kui seda tehakse, tuleb erakiri viivitamata sulgeda) ilma töötaja eelneva nõusolekuta. Selline probleem on lahendatav siiski töölepingusse ja töökorralduse reeglitesse asjakohaste punktide lisamisega.

Tõendid peavad olema võimalikult usaldusväärsed ja loomulikult peab iga tõend kinnitama tõendeid esitava poole mingisugust väidet. Samuti ei maksa unustada, et tõendeid hinnatakse kogumis. See tähendab, et kui asjaolu ei ole võimalik tõendada ühe tugeva kaaluga tõendiga, saab seda teha koostoimes mitme tõendiga. Tõendite kaalu ja lubatavuse kohta langetab lõpliku otsuse kohus, mistõttu tuleb alati esitada pigem rohkem kui vähem tõendeid.

Kohtu abi tõendite kogumisel

Alati ei ole võimalik ise kõiki tõendeid kokku koguda, et kohtusse pöördudes piisavalt oma nõuet põhjendada. Eriti keeruline on olukord siis, kui tõendid on teise poole valduses, kes ei ole valmis neid arusaadavatel põhjustel kohtusse pöörduvale poolele heatahtlikult üle andma. Veelgi enam – kohtusse pöördumise kavatsusest kuuldes võib teine pool neid hävitama hakata.

Sellises olukorras on võimalik taotleda kohtult enne hagi esitamist 50 euro eest eeltõendamismenetluse läbiviimist (vt TsMS § 244). Eeltõendamismenetlust saab kasutada olukorras, kus vastaspool sellega nõustub või kui võib eeldada, et tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda. Kohus algatab selle menetluse isiku taotluse alusel. Taotluses tuleb märkida järgmised andmed: 1) eeldatavate menetlusosaliste nimed, aadressid ja sidevahendid; 2) asjaolude kirjeldus, mille kohta soovitakse tõendeid koguda; 3) tunnistajate nimed või muu tõendi tähistus; 4) asjaolud, mis põhistavad eeltõendamismenetluse lubatavust (st miks taotleja arvab, et tõendid võivad hiljem kaduma minna või teine pool neid varjab või hävitab).

Eelkõige on eeltõendamismenetlust mõistlik kasutada olukorras ja viisil, kus kohus peab mingi asjaolu kontrollimiseks korraldama paikvaatluse või nõudma vastaspoolelt välja dokumendid, mis peavad nimetatud hetkel olema vastaspoole valduses, kuid hiljem võib ta nende olemasolu märksa lihtsamini eitada.

* Tekst on varem ilmunud ajakirjas Personali Praktik.

Autor: Kaido Künnapas, advokaadibüroo Sorainen