29. juuni 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tehtud sihtkontroll näitas, et enamikus ehk 98% kontrollitud asutuses on määratud töökeskkonnaspetsialist ja 93% asutuses on korraldatud töökeskkonna riskianalüüs. See näitab, et tööandjad panustavad töökeskkonna parendamisse. Hoolekandeasutuste töötajad hoolitsevad klientide füüsiliste, sotsiaalsete ja psüühiliste vajaduste rahuldamise eest ning töö on füüsiliselt ja psüühiliselt koormav. Seetõttu peavad tööandjad pöörama suurt tähelepanu vajalike ennetusmeetoditele rakendamisele ja töötajate tervist hoidvate abivahendite kasutamisele.

Kõikides kontrollitud hoolekandeasutustes oli võetud kasutusse erinevaid abivahendeid hooldajate töö lihtsustamiseks. Näiteks olid kasutuses funktsionaalsed voodid, mehaanilised tõsteseadmed, pehmenduskanderaamid, tõstelinad, ristlinad, tõstevööd, kärud, libistamislinad, libistamislauad, pesemisraamid, pesemistoolid, dušikärud, elektrilised patsienditõstukid ja palju muud.

Samas esines puudusi töötervishoiu ja -ohutusalase dokumentatsiooni koostamise osas – vaid 53% külastatud asutustes olid olemas ohutusjuhendid raskuste käsitsi teisaldamise kohta, milles on käsitletud ergonoomiliselt õigeid töövõtteid. See viitab asjaolule, et tööandjad alahindavad töötajate töökeskkonnaalaste juhendamiste olulisust. Positiivsena võib välja tuua selle, et töötajad saavad perioodiliselt ergonoomiaalaseid koolitusi. Vaatamata sellele ei vabasta see tööandjat kohustusest koostada asjakohast ohutusjuhendit. Kirjaliku ohutusjuhendiga peab töötaja tutvuma juba enne tööle asumist. Tööandja peab koostama ohutusjuhendi ning seda vajadusel uuendama vastavalt kogemustele, töökeskkonna sisekontrollile, riskianalüüsile ning tööõnnetuste, õnnetusohtude ja -juhtumite uurimismaterjalidele. Ohutusjuhendite täiendamisele järgneb töötajate täiendjuhendamine. Ohutusjuhend peab sisaldama informatsiooni ohuteguritest ja ennetusmeetmetest konkreetsest tehtavast tööst ja töökohast lähtuvalt, ei piisa üldsõnalisest juhendist.

Hoolekandeasutuste personaliga vesteldes selgus, et füüsiline koormus ei ole töötajate kõige suurem mure. Enamikes sotsiaalhoolekandeasutustes on olemas spetsiaalsed abivahendid patsientide pööramiseks, tõstmiseks ja transportimiseks nagu näiteks tõstukid, funktsionaalsed voodid jne, mis liiguvad pedaali vajutades. Kõige raskem hooldaja töös on suur psühholoogiline koormus.

Tuleb ette olukordi, kus patsient soovib personaliga suhelda. Iga patsient on erinev ja vajab personaalset suhtumist. Iial ei tea, milline oli patsiendi minevik, milline oli lapsepõlv, millised suhted olid peres. Iial ei tea, millised ravimata haavad võivad patsiendil olla. Inimese vananedes kerkivad sellised murekohad esile. Hooldajad on nagu näitlejad: koputad ühe ukse peale, teed rõõmsa näo ja räägid jõulise häälega, et saada sarnast vastureaktsiooni, koputad teise ukse peale ja tead, et seal elab religioosne inimene, kes vajab ka vastavast suhtumist. On loomulik, et inimestega töötades harjud nendega ja iga kord, kui keegi neist siit ilmast jäädavalt lahkub, peavad hooldajad seda läbi elama.

Kõikide patsientidega ei ole lihtne. Eriti raske on siis, kui tuleb uus patsient. Sellel perioodil peab toimuma mõlemapoolne harjumine. Tihti on patsientidel mitu diagnoosi. Enamlevinud on dementsus ehk sümptomite kompleks, mida iseloomustab peamiselt intellektuaalsete võimete taandareng. Lisaks intellektihäiretele on iseloomulik ka mäluhäirete esinemine. Lisaks võivad esineda häired kõigis teistes psüühilistes funktsioonides – tundeelus, tahteelus, tajumises, mõtlemises ja instinktides. Tegu on haigete inimestega. Vaatamata sellele peavad hooldajad olema kiiresti kohanevad ja peavad oskama ära tunda patsiendi vajadusi. On oluline näha igas patsiendis isiksust, mitte diagnoosi. Kindlasti ei saa igaüks hoolekandeasutuses töötada. Selleks, et seda tööd teha, peab töötaja olema empaatiline, hooliv ning inimesi armastama. Lisaks peab ennast pidevalt täiendama, osalema spetsiaalsetel koolitustel, mis on suunatud olemasolevate teadmiste värskendamisele ning uute teadmiste hankimisele.

Positiivsena võib välja tuua asjaolu, et kõigil kontrollitud hoolekandeasutuste töötajatel oli võimalus kasutada tööpäevasiseseid lisapuhkepause, kõigil küsitletud töötajatel on võimalus tööst lühiajaliselt puhata ja taastuda. See on väga oluline nii füüsilise kui ka vaimse ülekoormuse vältimiseks. Puhkeajad aitavad säilitada töötaja töövõimet ning ära hoida võimalikke tööga seotud haigestumisi.

Sihtkontrolli raames pöörati tähelepanu ka töötajate tervisekontrolli korraldusele, sest tegu on enamasti töötajatega, kes töötavad ka öösiti ning kelle töökohustusse hulka kuulub patsientide tõstmine (ehk õigusliku mõistena „raskuste käsitsi teisaldamine”). Tööinspektorid leidsid, et üle pooltes (51%) kontrollitavatest asutustest oli nõuetekohaselt tegemata töötajate tervisekontroll. Just õigel ajal tehtud tervisekontrollid aitavad avastada võimalikult vara töötajate terviseprobleeme ja võimaldavad vältida töötaja tervise edasist halvenemist.

Kuna hoolekandeasutustes on juhtunud tööõnnetusi, mis on põhjustatud komistamistest ja kukkumistest, siis sihtkontrolli raames hinnati ka töökeskkonna siseste liikumisteede ohutust. Liikumisteede ohutuse hindamisel oli arvestatud, kas nad on terved, piisavalt valgustatud ning kas ohtlikud kohad (näiteks tasapinna erinevused) on valgustatud ja nõuetekohaselt märgistatud. Kontrollitud asutustest on liikumisteed ohutud 67%. See on muret tegev protsent, kuna veerand tööõnnetustest Eestis juhtub samal tasapinnal komistamisest tingitult, misläbi töötajad saavad üldjuhul tervisekahjustusi, millega ollakse töölt eemal ligi üks kuu. Siinjuures tuleks arvestada asjaoluga, et hoolekandeasutustes on pigem töötajaid puudu, seega mõne töötaja töölt eemal viibimine põhjustab teistele töötajatele suurema töökoormuse.

Sihtkontrolli käigus avastatud puudustest tulenevalt soovitavad tööinspektorid:

1. Töökeskkonna riskide hindamine ja selle alusel tegevuskava koostamine on töötajate tervisekahjustuste vältimisel väga oluline. Öötööl on omad riskid ning nendega tuleb riskianalüüsi koostamisel arvestada. Samuti tuleb olulist tähelepanu pöörata psühhosotsiaalsetele ohuteguritele, mis kaasnevad raskete patsientide hooldamisega.

2. Töötajate tervisekontroll tuleb tagada kõikidele töötajatele, kuna sellel on oluline roll töötajate tervisehäirete avastamisel ja vajalike abinõude võimalikult varajasel rakendamisel.

3. Töötajate juhendamise süsteemile tuleb pöörata rohkem tähelepanu. Asjakohaselt koostatud juhendid ja nende tutvustamine töötajatele aitab kaasa tööga seotud haigestumiste ja tööõnnetuste vältimisele.

4. Liikumisteed peavad olema takistustest vabad, ilma konarusteta, et vältida töötajate komistamis- ja kukkumisohtu.

Allikas: tööinspektsiooni ajakiri Tööelu

Autor: Karina Bikmurzina, tööinspektsiooni teenuste rakkerühma juht