Autor: Raimo Ülavere • 16. jaanuar 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nii kirjeldas mõni aasta tagasi taevastele radadele lahkunud Stanfordi ülikooli professor Clifford Nass ühes oma tuntuimas uuringus inimesi, kes tegelesid igapäevaselt rööprähklemisega. Nassi kirg ja uurimisobjekt oli eelkõige inimeste käitumine digiajastul. Nass kirjeldas ka seda, et samal ajal olid rööprähklejad päris veendunud, et „kui ma tahan ja kui on vaja, siis ma suudan ülihästi keskenduda”. Professor nendib aga uuringu järeldustes, et selline uskumus on illusioon – rööprähklejate keskendumisvõime oli väga kehv. Isegi kui nad väga tahtsid, siis ei suutnud nad ülesandele pikaks ajaks keskenduda. Nad olid harjutanud ennast ebaoluliste segajate orjadeks, märkis Nass.

Cal Newporti raamat „Süvenemine“ on üks maailma juhtimiskirjanduse bestselleritest ja räägib sellest, kuidas töö päriselt ja hästi tehtud saaks. Ja mis on selleks vaja ehk keskendumisest, kuidas kogu oma mentaalne energia suunata millegi valmis tegemisele (mitte lihtsalt tegemisele). Raamat on täis näiteid, lugusid ja uuringud. Soovitan väga seda lugeda.

Esimene samm rööprähklemisest küüsist pääsemiseks on aga Newporti sõnul esmapilgul kummaline ja tavaloogikaga vastuolus: kui tahate, et töö hästi tehtud saaks, siis puhake. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Tõestuseks kolm väidet.

1. Töölt eemalolek aitab teha paremaid otsuseid

Hollandi psühholoog Ap Dijksterhuis tegi koos oma kaaslastega kümmekond aastat tagasi eksperimendi, mis muutis arusaamist sellest, kuidas me otsuseid teeme. Ta jagas inimesed kahte rühma ja andis mõlemale rühmale ülesande teha auto ostmist puudutavaid otsuseid, tuginedes rohkele infole. Esimese rühma ülesanne oli lihtsalt teha häid otsuseid, teise rühma inimesi aga segati, lastes neil vahepeal kokku panna puslesid, ning sunniti siis kiiresti otsustama, ilma et neil oleks olnud aega infot analüüsida ehk nn kaalutletud otsuseid teha.

Otsuste kvaliteedi mõõtmine tõi kiiresti järelduse: keeruliste, inforohkete probleemide ja ülesannete korral teevad paremaid otsuseid pigem need, kelle meel ja mõistus on vahepeal ära käinud ehk tegelenud millegi muuga. Seega, kui ülesanne ja lahendus on pigem standardsed ja alluvad kindlatele reeglitele, siis on analüüs ja kaalutletud otsus asjakohane. Kui aga infot on rohkelt, probleem keerukas ja ülesanne kipub ajud krussi ajama, siis on kohane ütlus “Hommik on õhtust targem” – ehk tuleks võtta aeg maha ja siis kiiresti otsustada.

2. Keskendumisvõime on nagu lihas ‒ see vajab taastumist

2008. aastal avaldati teaduslikus psühholoogiaajakirjas nüüdseks palju tsiteeritud katse tulemused. Katse ise oli lihtne. Inimesed jagati kahte rühma, ühed saadeti jalutuskäigule metsa ja teised kesklinna. Ning siis anti neile lahendada keskendumist ja intensiivset tähelepanu nõudvaid ülesandeid. Metsas jalutajad said ülesannetega hakkama keskmiselt 20% võrra paremini kui kesklinnas tiirutanud inimesed. Miks? Sest looduses aju puhkas, õigemini laadis ennast. Selle 50 minutilise jalutuskäigu mõju keskendumisele oli tunda veel järgmisel nädalalgi. Kesklinnas uitajad aga kulutasid oma ajupotentsiaali tänavatel autode, teiste jalakäijate, fooride ja muu pideva jälgimisega ehk suunatud tähelepanuga, tegevusega, mis toimib nagu lihas – ühel hetkel ta väsib ning keskendumisvõime halveneb.

3. Meie võime teha täie keskendumisega tööd on piiratud

Newport pöördub siin Anders Ericssoni juurde ja väidab, tuginedes Ericssoni ja teiste psühholoogide uuringutele: inimesed, ka kõige paremaid meist suudavad täie keskendumisega tööd teha vaid 4‒5 tundi päevas. Seda mitte ühe jutina, vaid pigem u 1,5 tunniste tükkidena – st sinna vahele on vaja anda ajule puhkepause. Kui me sunnime ennast töötama 10 või 12 tundi päevas, siis võime küll olla rahul, et oleme „kõvasti tööd teinud“. Kui palju me aga valmis oleme saanud? Kui teil on mõnikord õhtul tunne, et täna muudkui tegite ja tegite, kuid päevale tagasi vaadates ei meenugi, et midagi tähtsat oleks tehtud saanud, siis tõenäoliselt teate või aimate, millest jutt. Mäletate – nad ei suutnud eristada olulist ebaolulisest, ütles artikli alguses Clifford Nass.

Mida siis selle eelkirjeldatud teadmisega pihta hakata? Alusta võiks kõige elementaarsemast ja lihtsamast: kuidas teha nii, et kui lähete õhtul töölt ära, siis lahkute sa sealt ka sisuliselt – tööarvuti kaas püsib kinni, töökõne ei trügi õhtusöögilauda ning ülemuse töömeil ei ole viimane asi, mida enne uinumist loete?

Raimo Ülaveret on võimalik kuulata 13. märtsil toimuvas juhtimislaboris "Kuidas saavutada vähemaga rohkem?". Seal räägime ka sellest, mida teeb rööprähklemine inimesega teeb, kuidas seada ja hoida fookust, kuidas planeerida oma päevi nii, et jätkuks aega tegeleda tähtasate asjadega. Lisainfot saab SIIT.

Raamat

Cal Newport "Süvenemine"

Väljaandja: Äripäeva Kirjastus

Lisainfot saab SIIT.