Autor: Personaliuudised.ee • 5. veebruar 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuidas te Eestisse sattusite?

See oli rohkem kokkusattumus. Töötasin toona Taanis, kus meie koostööpartneriks oli ettevõte Rakverest, mis tegi ettepaneku, et tuleksin neile pooleks aastaks appi. Nii kolisingi 1998. aastal Rakverre – oli väga karm talv, millega me Taanis harjunud ei ole. Mäletan hästi, et saabusin tööalaseid eesmärke täitma Eestisse kolmapäevasel päeval ja oma tulevast naist kohtasin juba reedel. See, et töised ja eraelulised võimalused kokku kasvasid, on ilmselt ka üks suur põhjus, miks minu side Eestiga on muudkui süvenenud ja olen endiselt siin.

Kui lihtne või keeruline on teise riiki kolida ja end sisse seada?

Sisseelamine sõltub suuresti inimesest endast. Usun, et just kohalik keel tuleb esimese asjana ära õppida, kui soovid end uude ühiskonda integreerida, sest siis pole tegelikult vahet, kust sa pärit oled. Samuti tuleb õppida tundma kohalikku ühiskonda ja kultuuri, et mõista siinseid inimesi. Lisaks tuleb austada nii kohalikku riiki kui siinseid inimesi. Need on kõik tegurid, mida arvesse võtta mitte ainuüksi Eestisse kolides, vaid näiteks ka Eestist ükskõik kuhu teise riiki suundudes.

Aga kuidas teid vastu võeti?

Kultuuriliste erinevuste tõttu ei olnud vastuvõtt kõige sujuvam, kuigi inimeste suhtumine oli mõistlik. Ma pole kunagi kogenud negatiivset suhtumist. Eestlased lihtsalt ei ava end kuigi kergelt uutele inimestele ja kogemustele, ise tuleb palju vaeva näha.

Kindlasti on eestlaste ettevaatlikus hoiakus süüdi ka välismaalased ise – eelkõige nende arrogantne suhtumine. Tihtilugu kolitakse välismaalt Eestisse koos mõne ettevõttega ja neist saavad kiiresti juhid – mõeldaksegi, et olen ülemus ning sekretär tõlgib ja vahendab kõike, mis ettevõttes toimub. See tähendab, et filter on pidevalt vahel – sa võid olla ükskõik kui hea ja tark, kuid see ei aita kaasa sisseelamisele ja omaksvõtmisele. Samuti peetakse välismaalastest juhte n-ö eliiti kuuluvaks ehk eestlased hoiavad automaatselt distantsi. Välismaalased peaksid ise olema natukene alandlikumad ja näitama, et neile läheb siinne rahvas korda.

Kui ise proovid ühiskonda sulanduda, siis on kõik väga lahked ja abivalmid. Kui tuled ja ootad, et kõik töötavad sinu jaoks, siis ei mõista sa seda riiki ja sind ootab ees väga konarlik teekond.

Te räägite vabalt eesti keelt. Kui kaua võttis aega keele selgeks õppimine?

Ma endiselt õpin, mu teismelised tütred õpetavad iga päev midagi uut. Keeli ei ole raske õppida, küsimus on tahtmises. Arvan, et pärast kaht aastat Eestis tundsin, et saan eesti keeles hakkama. Ma pole kunagi käinud keeltekoolis, olen õppinud ajakirju lugedes ja abikaasaga vesteldes.

Igapäevase suhtluskeele saab suhteliselt lihtsasti selgeks, kuid pikemate vestluste pidamiseks on tarvis grammatikat ja see on suurim probleem. Seetõttu kirjutan tihti inglise keeles, sest ma ei soovi tunduda rumalana, kui sõnad valesti ritta sean. Samas, kui kirjutan koolidirektorile või kohalikule ametiasutusele, siis teen seda alati eesti keeles juba ainuüksi austusest siinse riigi vastu.

Kõik minu sõbrad on tänaseks eestlased, kellega suhtlen loomulikult eesti keeles. Samuti naabrite ja kolleegidega. Ja kui oleme näiteks abikaasaga laste kooliüritusel, siis ma kunagi ei räägi temaga taani või inglise keeles, kuna see ei ole viisakas. Ikka ainult eesti keeles. Pingutan väga, et olla osaks siinsest keeleruumist.

Kuidas iseloomustaksite eestlasi?

Eestlased kuuluvad skandinaavlaste sekka – mentaliteet on väga sarnane. Töötasin 1,5 aastat ka Lätis, kuid sealne mõttemaailm on hoopis teine. Eestlased on avatud õppimisele ja valmis iseenda nimel pingutama. Samas on eestlased ka reserveeritud – kui sa ei ole osavõtlik, siis nad ei respekteeri ega märka sind, kuid kohe, kui soovid ise ühiskonda sulanduda, siis on eestlased väga hoolivad. Eestlastel on ka hea huumorisoon ja ellusuhtumine. Neid on üldiselt väga raske tasakaalust välja viia, kuna nad elavad oma elu ja on harjunud probleemidega.

Praegu on ühiskonnas väga vastakaid arvamusi, miks peaksid ettevõtted välismaalasi palkama.

Kui ettevõttel on puudu oskustest ja teadmistest, siis tuleb paratamatult seda kuskilt leida. Paraku on eestlastel väga tugev välise hirm. Näiteks, kui oleme välistöölisi palganud, siis on tulnud teised töötajad minult küsima, kas vastab tõele, et nad saavad sama palka või boonust nagu meie. Esimesel korral see üllatas. Vanast mõtteviisist lahtisaamine on samuti üks põhjus, miks Eesti peaks olema rohkem avatud välismaalaste kaasamisele. Minu jaoks on naljakas, kuidas eestlastele meeldib minna Egiptusesse või Hispaaniasse reisile, ent kui sama riigi inimesed peaksid tulema siia, siis see ei ole teretulnud.

Kuigi Taanis on meil suuri probleeme põgenike ja immigrantidega, siis veel rohkem on positiivseid lugusid. Press aga kirjutab valimatult ainult negatiivsest, mõjutades nii ka inimeste hoiakuid.

Aga miks teie arvates eestlased on välise suhtes nii umbusklikud?

Sellel on ilmselt kolm põhjust. Esiteks 50 aastat kestnud nõukogude ajastu, mis tahes-tahtmata mõjutas siinseid inimesi. Teiseks on Eesti riik ja kultuur nii väikesed, et eestlastel on hirm selle hääbumise üle. Kolmandaks juba eelpool mainitud välismaalaste endi käitumine. Kui mõni taanlane, keda olen siin elades kohanud, käituks Taanis samamoodi, siis oleksid tal suured probleemid. Paljud tulevad siia tehniliste spetsialistidena, kuid saavad kiiresti juhtideks, kuigi neil puuduvad vajalikud oskused. Taanis ei oleks see kuidagi võimalik.

Kuidas saaksime teie arvates välisvärbamist suurendada?

Vaja oleks laiapõhjalist selgitust, et mõttelaad muutuks. Seda peaks tegema nii poliitikud, meediaesindajad kui ka teised.

Näiteks, kui kõik ukrainlased, kes siin tööl on, ükspäev lahkuksid, tabaks Eesti majandust suur tagasilöök. Paratamatult on meil teatud valdkondades oskuste ja teadmiste puudus ning Eesti haridussüsteem nendes valdkondades nõrk. Näiteks elektrikud, mehaanikud, ehitajad jne. Selle mõistmine ja sellega arvestamine on aga nõrk.

Muutusi vajaks ka kohalike ja välistöötajate palgaküsimus, kus praegu on suured käärid. Kui võtad välismaalt tööle spetsialisti, pead maksma talle Eesti keskmist palka. Samal ajal paljud Eesti inimesed ei saa nii palju palka. Seega on osaliselt ka siinsed regulatsioonid teinud suhtumise negatiivseks – miks peab välistöötajatele nii palju maksma, kui meie endi inimesed ei saa nii palju?

Näen, et rohkem tuleks teha selgitustööd, mis vahe on immigrandil ja pagulasel. Ükskõik millisest riigist immigrant ka tuleb, siia tuleb ta tööle. Pagulasi peaksime aitama vastavalt vajadusele, kuid kindlasti saatma koju siis, kui olukord nende kodus on stabiliseerunud. Ma ei taha kedagi ega midagi pimesi aidata või pooldada, kuid väga valus on näha, kuidas inimesed keelduvad olemast abivalmid.