26. veebruar 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Miks on viimasel ajal hakatud nii palju e-õppest rääkima?

Esiteks seepärast, et nüüd on meil tekkinud tehnilised võimalused e-õppeks. Need tegelikult polegi nii iseenesestmõistetavad. Võib küll tunduda, et internet on juba ammusest ajast olemas olnud ja mis siin ikka uut, ent veeb on õpikeskkonnana üpris uus nähtus ja me tegelikult alles õpime selle kasutusvõimalusi.

Mis on e-õppe eelised klassiõppe ees?

Esiteks, kui klassiõppes seab klassiruum piirid õpilaste hulgale, siis veebis õpetamise ja õppimise korral selliseid piiranguid pole. Näiteks MOOC kursustel (Massive Open Online Courses) osaleb tuhandeid inimesi.

Kui pole vaja otsest suhtlust õpetaja ja õpilatse vahel, ei piira kindlad kellaajad kursuse tegemist ega kursusel osalemist. Teema selgeks saamise vaatepunktist on e-õpe väga tõhus, kuna sedaviisi töötatakse rohkem kaasa. Ka tööandja vaatepunktist on see mugav – töötajad saavad osaleda kursusel siis, kui on vaja. Pole vaja oodata, et suur grupp oleks kokku saadud.

Aga millised on veebis õppimise kitsaskohad?

Mõnel juhul on probleeme arvutikasutusoskusega, on inimesi, kellel on raske leida motivatsiooni. Siiski, kõige olulisem on, et kursused oleks ka pedagoogilises mõttes õigesti tehtud. Tehnoloogia on vaid vahend, see ei asenda läbimõeldud ja hästi teostatud kursusi. Kõlab kulunult, kuid see on tõsiasi, mida tuleb aina meenutada.

Veebikursuse tegemine on tegelikult lihtne: lae õppematerjalid üles, lisa videoklipid, koosta valikvastustega küsimustikud. Oluline on ka see, et õpitu kinnistuks ja õpilane mäletaks midagi ka nädala, kuu, aasta pärast. Nii et ega kursuse digitaalseks tegemine ja kihvtide tehnoloogiliste vahendite kasutamine pole mingi uus koolitamise võluvits.

Mis siis on võluvits?

Ega ei olegi üht võluvitsa või universaalset nippi. Peab teadma, et eri õppijatel on eri vajadused ja soodumused. Loeb kontekst. Traditsioonilises õppes ei seata seda kahtluse alla. Veebis kiputakse seda unustama.

Mida silmas pidada?

Esiteks tuleb mõista, et esmaoluline on pedagoogiline professionaalsus. On hulk näiteid ägedatest e-õppe lahendustest ja nad on sellepärast ägedad, et neisse on pandud ka palju aega ja koostatud professionaalselt. Paraku kipuvad juhid ja otsustajad tihtilugu eelistama lihtsamat pääseteed ja valima valmistooteid lootuses, et tehnoloogia teeb triki ära. Viimasel ajal on tekkinud usk, et AI on uudne võimas lahendus. See asi ei käi nii.

Teiseks, ühe uurimuse järgi on töötajatel nädalas keskelt läbi 26 minutit õppimiseks. Samas räägitakse, kui tähtis on elukestev õppimine. Selles on vastuolu, 26 minutist ei piisa. Seda ei paranda e-õpe ega AI. Kui oleme veendunud, et inimesed peaksid õppimist jätkama, tuleb õppimisele pöörata rohkem tähelepanu ja eraldada selleks aega.

Phil Reckermann on Saksamaalt pärit täiskasvanuõppe magistrant, kes õppis 2018.a sügissemestril Tallina Ülikoolis Erasmuse programmi stipendiaadina. Oma praktikatöö tegi Phil Äripäevas, kus ta uuris, kuidas rakendadatakse e-õpet Eesti ettevõtetes.