Oled see mida kingid, ehk mõtisklus firmakingituste teemal

Tahaksingi korraks peatuda kingituse emotsionaalsel küljel. Kuna olen elus väga erinevatel aladel töötanud – eesrindlikust riigiametist diplomaatia alal kuni loomesektori turunduseni ja tagasi –, siis olen väga erilaadsete kingikultuuridega kokku puutunud. Olen erinevates riikides näinud nii ja naapidi vaadates uskumatuid kingitusi – kuldsetest elevandikihvadest ja tehnoloogia viimase sõna järgi toodetud nutiseadmetest, kuni kasutuskõlbmatute logoga pastakateni, millel kirjad pealt kulunud ning mis kukuvad koos kehvalt liimitud siidivoodriga välja katkisest plastkarbist. Olen kohanud jubedat meenemünti, mida nähes saaja sulgeb karbi ehmunult, olen näinud, kuidas kingi saaja puhkeb õnnest nutma, sest kingitus läks otse hinge. Olen olnud tunnistajaks, kuidas kingi kõrgetasemelist saajat saatev delegatsioon kahvatab kingitust nähes ning palub selle ära peita ja mitte seda üle anda. Olen näinud nii pettumusest mossis nägusid kui kingirõõmust kirkaid särasilmi.

Kingituste tegemine on kultuuriti väga erinev, see valdkond on avar ja sügav, kuid kuna jõulud on kohe ukse ees ja kingirõõmude ja -murede sesoon avatud, siis keskenduksin hetkel teemale: kodumaised firmakingitused. Mõistliku juhtimise ja töökorraldusega firmades käib suur kingisiblimine juba oktoobri algusest või varemgi, sest see, kes valikuid edasi lükkab, peab hiljem maksma sama asja eest rohkem, ning otsa veel ka valuraha nii ajas kui närvikulus. Tegelikult ka – kui reklaamkingitused veel valimata, tasuks kohemaid teha muu rabelemise keskel hetkeks paus ja uurida kingifirmade kodulehekülgedelt rubriiki jõulukingiideed ning leida head kingieksperdid nõuandjateks. See säästab aega, närve ja väga sageli ka korraliku summa raha.

Kinkide teemal saab tõdeda, et koos me ümber muutuva maailmaga on muutumises ka kingikultuur kui selline. Konservatiivsemate traditsioonide austajad võivad samas rõõmustada, sest kingitavad muutuvad veidi aeglasemalt kui muud meelitamise mängureeglid. Ja see on vahva. Sest näiteks, kuigi kingitus ise on moodne tehnovidin, näiteks juhtmevaba Bluetooth kõlar, LED-valgustusega võtmehoidja, pehme pleed, või siis imearmas Eesti käsitöö, siis endiselt on kombeks kõik kenasti pakendada, ning lisada vana traditsiooniline papist päris postkaart. On ju tore sellist kombot saada? Jah. Samas aga, samm edasi, ja kõigele lisaks ka kilekotti pakkimine oleks juba ajalooliselt ränk viga. Õnneks mõtlevad edumeelsed tootjad ja kingieksperdid tänapäeval ka nutikamale pakendamisele. Pakendikultuurgi muutub koos muutuva kingikultuuriga ja inimeste esemelise mõttemaailmaga. Hetkel tahaks küll loota, et varsti saame näha, kuidas enamiku firmade eelistuseks saab täiesti plasti- ja kilevaba orgaaniline pakend ning ökotooted.