Autor: Kristel Ainsalu • 1. märts 2021

„Pärast keskkooli läksin õppima ämmaemandaks. Paljud asjad saavad elus alguse eeskujudest. Nii ka minu esimene karjäärivalik. Minu tolleaegne ämmaemandast naabrinaine oli mulle suureks inspiratsiooniks. Ta jutustas oma elukutsest nii kaunilt ja haaravalt ning muidugi tekkis mul huvi. Omamoodi juhus oli see, et ma sattusin keskkooli ajal vastu võtma tema teist sünnitust tema enda kodus. Vahepeal käisin oma kodus kiirabist telefoni teel nõu küsimas – teadupoolest ei olnud ju nõukogude ajal igas korteris telefoni ning meie väikeses kortermajas oli just meie perel õnn omada kõneliini. Lõikasin vastsündinud beebil läbi nabanööri – emotsioon sellest kogemusest oli võimas! See sündmus viis mind veelgi lähemale meditsiinikooli õppima asumisele, kuid pärast pool aastat kestnuid õpinguid tajusin, et see ei ole siiski minu rida. Emotsioon, kui uus maailmakodanik siia ilma sünnib, on äge, aga üürike. Palju suurem töö tuleb enne ära teha – tunda anatoomiat, farmakoloogiat jne, mis aga ei olnud mulle hingelähedane. Ainult emotsiooni najal seda tööd kahjuks ei tee.”