Autor: Ene Raudla • 26. aprill 2021

Igaühel on võimalus olla märkimisväärne ja väärikas just siin ja praegu ning aktsepteerida oma mina, nagu see on. Ja olla piisavalt julge, et muuta seda, mida muuta saab. See on enese aktsepteerimine, mille kohta kasutas Alfred Adler, kelle mõtteid ja filosoofiat raamat „Julgus mitte meeldida“ koondab, terminit „jaatav loobumine“.

Adler oli Austria meditsiinidoktor ja psühholoog, individuaalpsühholoogilise koolkonna rajaja. Ta leidis, et meie elu väärtuse määrab see, kuivõrd me suudame suurendada teiste elu väärtust. Hoolivus teiste suhtes, kogukondliku kokkukuuluvuse tunne on neurooside kindlaim tõke.

Alaväärsustunde kammitsev taak

Adleriaanlik psühholoogia on julguse psühholoogia. Inimese õnnetuses ei saa süüdistada tema minevikku, keskkonda või seda, nagu ta poleks õnneks kõlblik. Tal on vajaka üksnes julgusest olla õnnelik. Seejuures saab õnnelik olla hetkest, mil inimene seda ise otsustab.

Julgus olla õnnelik sisaldab julgust mitte meeldida. Adleri mõtteviisi kohaselt muutuvad seejärel kõik suhted kerguseks. Tema sõnul on meil kõigil kaasa sündinud alaväärsustunne, millele võib lisanduda alaväärsustunne puudest, väärkohtlemisest või sellest, kui öeldakse, et sa pole piisavalt hea või sama hea kui teised.

Raamat: „Julgus mitte meeldida“

Autor: Ichiro Kishimi, Fumitake Koga

Lehekülgi: 240

Kirjastus: Äripäev

Loe näidislehekülgi siit.

Adleriaanlik filosoofia ütleb, et kui tunned, et elu pole elamisväärne, siis on vaja teha otsus ja seejärel lõpp senisele elustiilile. Vabandusi, nagu „Kui oleks ainult aega, kui oleks sobivaid tingimusi!“, leiab alati. Siin ja praegu on hetk, mis muudab su elu. Üksnes pingutades saavutatakse eesmärgid.

Trauma mõju enesemääratlusele

Adleriaanlikus psühholoogias mõeldakse eesmärkidest olevikus, mitte põhjustest minevikus. Kogetu ei ole meie edu või läbikukkumise tegelik põhjus. Me ei kannata kogemuste šoki – trauma – käes, vaid me muudame selle millekski, mis teenib meie eesmärke. Meid ei määratle kogemused: enesemääratlus tuleneb tähendusest, mille me kogemustele anname.

Mis on elu mõte? Milleks me elame? Adleri meelest pole ühest elu mõtet olemas. Elame maailmas, kus meid ründavad kõikvõimalikud õudused, meid ümbritsevad sõdade ja looduskatastroofide hävitavad tagajärjed. Raskuse läbielamine pakub võimalust vaadata ettepoole ja mõelda: mida saan nüüd teha? Iga inimene peab ise oma elule mõtte omistama.