Autor: Raimo Ülavere • 16. august 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui sul oleks vaja minna arsti juurde ja sul on valida, kas lähed arsti juurde, kes on töötanud omal alal 10 aastat või siis paned aja kinni teise arsti vastuvõtule, kes on töötanud 5 aastat, siis kumma juurde läheksid? Tavamõistus ütleb, et mida pikem kogemus, seda parem arst. Ja ometigi on suur tõenäosus, et sellisel puhul oled valinud kehvema arsti.

Anders Ericsson on tänapäeval mees, keda, või õigemini kelle tööd teavad tänapäeval kõik, kes motivatsiooni, andekuse, talendi temaatikasse vähegi sisse vaatavad. Oled kuulnud nn 10 000 tunni reeglist – selleks, et saada milleski päris heaks, pead tegema selle nimel tööd 10 000 tundi? See on tuletatud Ericssoni eksperimentidest (ja Ericssoni enda sõnul ei ole kaugeltki nii ühene ja lihtne “reegel”, nagu seda kirjeldatakse). See ja palju muud on kirjas tema napilt mõni kuu tagasi ilmunud raamatus “Peak”, mis võiks huvi pakkuda sportlastele, treeneritele, muusikutele, lauljatele ja kindlasti ka juhtidele ning organisatsioonides personaliteemadega tegelevate inimestele. Sõnaga, väga soovitan raamatut kõigile, kes tunnevad huvi, kuidas omal alal tippu jõuda.

Andekuse geeni pole olemas

Ericssoni peamine väide on midagi sellist: sellist asja, nagu andekuse geen, pole olemas (PS! Ka absoluutne kuulmine muusikas on arendatav. Ja Mozart ei sündinud mingi salapärase geeniuse geeniga :-)). Pole olemas ka mingit üldist “tahtejõu” geeni – et mõnedel inimestel on nagu loomu poolest rohkem tahtejõudu kui teistel. See, mis eristab tippusid n.ö maistest tegijatest, on kaks asja – tehtud töö maht ja see, kuidas nad harjutavad, õpivad, arenevad, väidab Ericsson, tuginedes oma kolmekümneaastasele eksperimentidest, uuringutest, analüüsidest pungil kogemusele.

Kuidas inimene uusi oskusi õpib

Enne kui jõuame selleni, mida tähendab tähenduslik harjutamine, mis Ericssoni sõnul tippu viib, kirjeldan seda, kuidas me tavapäraselt uusi oskusi omandame. Hoiatan ette, et see on kahetsusväärselt tuttav enamikule meist. Kokkamise, tennisemängu, ent ka müügikõnede tegemise ja programmeerimise ja tegelikult vast iga uue oskuse puhul järgime me üsna sarnast mustrit. Meil tekib (või meis tekitatakse) idee uuest oskusest. Ehk meil on tahtmine ära õppida mingi uus tegevus. Siis kogume-saame mõningat juhendamist – kas vanemalt kolleegilt, treenerilt, internetist, raamatust – ja õpime tegevuse selgeks selle tasemeni, kus liigutused-tegevused muutuvad pea automaatseks. Kus ei pea enam liiga palju mõtlema, kus nii eest- kui tagantkäe löök tulevad üsna kerge vaevaga, kus müügikõne tegemine tuleb nagu muuseas. Ja see on täitsa okei, sellisel moel oleme ära õppinud enamiku asju oma elus.

Kuidas areng peatub

Ent samas kaasneb mugavustasemele jõudmisel sellega ka üks väga oluline asi: kui tunneme, et oleme asja n.ö “ära õppinud”, lõpetame me arenemise. Ja see, et mängime tennist või programmeerime üha rohkem ja rohkem, ei ole tegelikult areng. Õigemini – me ei muutu paremaks ehk rohkem ja rohkem harjutamist ei võrdu kaugeltki alati paremaga. Meil on sageli illusioon aga vastupidisest – 20 aastat autot juhtinud inimene on kindlasti parem juht kui 5-aastase staažiga juht, või 30-aastase staažiga õpetaja on parem kui 5-aastase kogemusega õpetaja. Ei pruugi olla. Isegi vastupidi – Ericsson väidab uuringutele tuginedes, et kui inimene on jõudnud n.ö vastuvõetavale tasemele, on asja “ära õppinud”, siis reeglina ta lõpetab arenemise ja kümned lisaaastad arengut kaasa ei too. Pigem on see arengu, omal alal paremaks muutumise mõttes tühikäigul töötamine. Veelgi enam, see tühikäik võib tõenäolisemalt kaasa tuua hoopis tulemuse halvenemise, kuna väheneb ka keskendumine, sisuline töö.

Kuidas sa harjutad?

Ent mis on siis need asjad, mis inimesi oma valdkonnas või erialal tippu on viinud? Alustame veidi ehk ka triviaalse punktiga: tipptegijad lihtsalt tegelevad teema, oma oskuste arendamise, õppimisega ajaliselt rohkem. Ja mitte natukene rohkem, vaid vahe on kordades. Üleöö edulood võtavad tavaliselt aega aastaid. Ent nagu öeldud, aeg pole kaugeltki see ainus ega ka määravaim eristaja. Oluline on see, kuidas ja mida sa harjutad. Ehk mida tähendab tähenduslik harjutamine, see, mis tippu viib?

1. Igal harjutamisel on konkreetsed, spetsiifilised eesmärgid

Muusikapala harjutades ei ole eesmärgiks lihtsalt “harjuta tund aega ja mängi läbi”, vaid “mängi pala läbi kolm korda järjest ilma vigadeta”. Või siis on sihiks mingi oskuse, lõigu, osa õppimine – sõnastatuna väikese, ent konkreetse eesmärgina. Näiteks teha täna 10 müügikõnet järjest mingi konkreetse sissejuhatusega. Seega on harjutamise sessioonil eesmärk. Suur siht ja tulemus tuleb kokku väikestest konkreetsest eesmärkidest ja sammudest. Lihtsalt “käin jooksmas” inimesest tippmaratoonarit ei tee.

2. Tähenduslik harjutamine tähendab keskendumist

Kui liigutused juba selged, võib tööd teha ka nii, et suurt ei pea mõtlema. Ja sageli me ka teeme tööd või trenni või muud tegevust nii – pea mõtlemata, sisuliselt kohal olemata. Autopiloodil, klapid peas. Ericsson väidab, et kohalolek, oma liigutustest, mõtetest, tegemistest teadlik olemine on absoluutselt vajalik, et toimuks areng.

3. Tähenduslik harjutamine sisaldab tagasisidet

Alati. Tagasisidet nii väljastpoolt (eriti kui inimene alustab mingi uue oskuse arendamisega), teistelt inimestelt, tööst-tegevusest endast (näiteks on spordis lihtne mõõta, kui kiiresti jooksid või kui kaugele hüppasid), kui ka tagasisidet iseendale (mida ma tundsin, mida teisiti tegin jne).

4. Tähenduslik harjutamine tähendab mugavustsoonist väljumist

See on vast see olulisim eristaja. Ja see ei ole reeglina lõbus, mõnus ja mugav. Mugavustsoonist välja minek tähendab millegi sellise tegemist, mida inimene pole kunagi varem teinud. Mõnikord võib mõne uue asja tegemine olla ka kerge, mõnikord aga võib sattuda takistuste otsa, millest mööda minekuks lahenduste otsimine on oluline osa tähenduslikust harjutamisest. PS! Ja paljudel juhtudel pole lahenduseks “proovi veel kõvemini”, vaid pigem “proovi teistmoodi”.

5. Tähenduslik harjutamine on... tähenduslik

See ei tähenda lihtsalt õpetaja, treeneri, ülemuse juhtnööride täitmist. Tegija peab olema kohal ja panustama kogu naha ja karvadega ning tegema ka ise otsuseid ja valikuid – mis iganes aitab saavutada konkreetsele sessioonile seatud eesmärki.

6. Tähendusliku harjutamise edukus sõltub ettekujutuse kvaliteedist

Mida edukam on inimene, seda parem on ka tema terviklik ettekujutus edust, sellest, milliseid detaile, nüansse tervikpilt endas sisaldab. Ja millised on tema puudujäägid või tugevused tervikpiltiga võrreldes. Seega, mida tähendab edu antud teemas, valdkonnas, alal ja kuidas see välja näeb?

7. Tähenduslik harjutamine vajab vundamenti

Vundament tähendab artikli esimeses pooles kirjeldatud “taset” – selleks, et saaks mingit oskust arendada, peaks midagi ka juba olemas olema. Et hakata ennast tipptegijaks arendama, peaks n.ö teadma, mispidi tennises reketit käes hoitakse, mis tunne on reketiga eeskäelööki teha ja mismoodi see mäng üldse käib. Ja sealt saab edasi asuda spetsiifiliste oskuste arendamisele. Või siis selleks, et tippjuht saaks eestvedamise oskusi arendada, peaks juhil olema juba juhioskused elementaarsel tasemel kasutusel (tõsi, juhi puhul on veidi keeruline öelda, mis need oskused täpselt peaks olema).

Kõik on võimalik, ütleb Anders Ericsson. Või vähemalt peaaegu kõik. Keegi meist pole sündinud maletaja või viiuldaja või tippjuhi geeniga. Ent enamik meist on rahuldunud “õppisin ära” tasemega ja vaid mõned – väiksem hulk – on viinud ennast tähendusliku harjutamisega tippu. Kumba teha, on puhtalt meie enda valida.

Allikas: Raimo Ülavere blogi