Mida võib inimesele anda konstellatsioon, kui selle toimimise kohta napib usaldusväärset teaduslikku tõendusmaterjali? Konstellatsioonide praktik Kristel Rannamees räägib meetodi võimalustest ja piiridest. Intervjuu vahele põimitud isiklikus kogemusloos katsetab ajakirjanik meetodit ka ise.
Konstellatsioonide praktik Kristel Rannamees
  • Konstellatsioonide praktik Kristel Rannamees
  • Foto: Aivar Kullamaa
Intervjueeris Aira Tammemäe
Kuidas sina ise konstellatsioonide juurde jõudsid?
Esimest korda sattusin konstellatsioonide töötuppa 2007. aastal. Õppisin tollal ise terapeudiks ega teadnud sellest meetodist mitte midagi. Olin üksnes kuulnud, et see on mingi kummaline lähenemine, mis tegeleb inimese oleviku probleemidega, võttes arvesse ka suguvõsa varasemate põlvkondade kogemusi. Mõtlesin, et mis jama see on! Kuidas saavad mind mõjutada inimesed, kes on elanud mitu põlvkonda tagasi ja ammu surnud? Aga olen uudishimulik inimene ja otsustasin vaatama minna.
Konstellatsioone kasutatakse eri teemade vaatlemiseks: suhted perekonnas ja suguvõsas, inimese sisemised rollikonfliktid, kroonilised sümptomid, suhted organisatsioonis ja koostöö eri struktuuriüksuste vahel ning ka laiemad ühiskondlikud teemad.
Aira Tammemäe isiklik kogemus. Päev enne intervjuud oleme Kristeliga kokku leppinud individuaalse konstellatsiooni. Ta on palunud mul mõelda teemale, mida tahaksin käsitleda, soovitatavalt midagi inimeste ja suhetega seotut.
Kell 14.00 võtab Kristel mind nõustamisruumi uksel suure naeratusega vastu. Põrandal on samasugune vaip nagu mul kodus, toas mugavad tugitoolid ja seina ääres hulk erivärvilisi ümmargusi matte. Hubane, aga ei midagi esoteerilist. Istume tugitoolidesse ja räägime elust. Olen tulnud uudishimulikult, kuid mõõduka kõhklusega. Kui palju võimalusi eneseavastamiseks selles meetodis peitub? Kas konstellatsioon on ohutu? Milleks see võiks sobida ja kust jookseb piir? Esialgu räägime lihtsalt elust.
Kell on saanud 14.15. Aeg on alustada. Kristel teeb ettepaneku katsetada pimekonstellatsiooni. See tähendab, et ma ei avalda talle alguses valitud teemat ega sellega seotud inimeste nimesid või rolle. Tundub põnev. Valin seina äärest värvilise ümmarguse mati ja märgin sellega ruumis enda positsiooni käsitletava teema suhtes. Seejärel tähistan teiste mattidega teemaga seotud inimesed ning paigutan need enda ja üksteise suhtes ruumi. Kristel ei tea endiselt, mis on teema ja kes on kes. Istun tagasi tugitooli ning tema astub minu märgitud kohale. Nüüd saan olukorda kõrvalt jälgida. Kristel kirjeldab, mida ta selles kohas seistes tunneb, keskendudes eeskätt kehalistele aistingutele ja suhetele teiste ruumis tähistatud positsioonidega.
Minu jaoks on huvitav, et selline harjutus võib anda võimaluse oma suhteid kõrvalt vaadata. Milliste teemadega inimesed sinu juurde kõige sagedamini tulevad ja mida nad sinu kogemuse põhjal sellest otsivad?
Kõige rohkem tullakse suhete pärast. Need võivad olla pinged vanemate, partneri, laste või kolleegidega, samuti tunne, et ollakse mingis olukorras lõksus.
Teine valdkond on pikaajalised kehalised sümptomid. Mõni inimene on juba arsti juures käinud, kuid soovib lisaks mõtestada, kas tema elus võib olla psühholoogilisi pingeid. Siin on väga oluline eristada eneseuurimist ravist. Konstellatsioon ei ole ravimeetod.
Kolmas suur teema on eneseteostus: minu identiteet, julgus, nähtavaks tulemine, hakkamasaamine. Näiteks võib inimene öelda, et ei suuda koosolekul esineda – ta lihtsalt jookseb lukku. Siis uurime, mida see olukord temas käivitab ja kas see tunne meenutab mõnda varasemat kogemust. Sellise töö tulemusena on inimene hiljem öelnud, et järgmine esitlus läks kergemalt. See ei tähenda, et hirm oleks ühe korraga kadunud, kuid ka väiksem pinge võib olla tema jaoks oluline muutus.
Sa tõid näiteid pingetest nii kodus kui ka tööl. Mõnikord võib küsimus olla ka selles, millise rolli või vastutuse inimene suhetes endale võtab. Konstellatsioonide käsitluses räägitakse hierarhiast, kuuluvusest ja tasakaalust. Kuidas need kolm põhimõtet sinu praktikas avalduvad?
Hierarhia puhul vaatame, kas inimese roll ja vastutus on tema jaoks sobivad. Näiteks võib üksikvanemaga peres juhtuda, et laps võtab enda kanda täiskasvanu muresid ja muutub justkui oma vanema toetajaks või partneriks. Ka tööl võivad rollid segi minna: üks töötaja peab täitma korraga kahe inimese ülesandeid, kuid vastutus ja võimalused ei ole selgelt kokku lepitud.
Kuuluvus tähendab küsimust: kas mul on siin koht? Seda võib tunda laps, kes läheb uude klassi ega leia seal oma kohta, või töötaja, kes ei tunne end uues meeskonnas omaks võetuna.
Tasakaal puudutab andmist ja vastuvõtmist. Inimene võib kogeda, et annab suhtes kogu aeg rohkem, kui vastu saab. Aga lähemalt uurides võib selguda ka see, et tal endal on raske abi või hoolitsust vastu võtta. Just selliseid väikeseid, kuid olulisi nüansse me vaatame.
Aira Tammemäe isiklik kogemus. Olen valinud teemaks vananemise ja olulised otsused, mis tuleb sellega seoses lähiajal langetada. Ruumis on minu ees tulevik, minu kõrval olevik ja selja taga minevik – lähedased, kelle vananemist olen kõrvalt näinud ja vahetult kogenud. Arvan, et nende lood võivad kuidagi mõjutada minu praeguseid valikuid, nagu ka inimesed, kes on praegu minu kõrval. Kristel ei tea endiselt minu teemat ega seda, keda olen ruumis tähistanud. Ta kirjeldab enda aistinguid ja muljeid eri positsioonidel. See on põnev: mõni tähelepanek avab uue vaatenurga ja võimaldab mul olukorda kõrvalt analüüsida. Osa seoseid tunduvad loogilised ja muutuvad nüüd selgemaks. Mõni on ebamäärane – hea tahtmise korral leiab tõetera peaaegu kõigest. Aga on ka paar tõeliselt huvitavat mõtet, mille peale ma ise poleks esimese hooga tulnud.
Kell on nüüd 15.00. Aeg on avada kaardid. Astun taas Kristeli asemel oma kohale selles pildis ja räägin, mida olen silmas pidanud. Nüüd on mul lihtsam sõnastada vananemisega seotud küsimusi. Kas enne pensionipõlve võtta ette veel mõni täiesti teistsugune projekt? Millal oleks õige aeg kodu vahetada ja milline see peaks olema? Milline roll on kõige selle juures minu tütrel? Mis on mulle tähenduslikku ema, isa ja vanaema vananemise lugudes ning kuidas seostan neid oma tänaste valikutega? Üks tugevamaid taipamisi puudutabki neid kolme lähedast minevikust, keda enam minuga ei ole. Nende viimased eluaastad olid väga erinevad. Mida ma ise tahan ja mida kardan? Kõige olulisemaks osutub võimalus need küsimused selgelt välja öelda. Ebamäärase aimduse asemel on mul sõnastatud mõtted, millega saan edasi tegeleda.
Enese ja oma suhete uurimine võib olla tähenduslik, kuid tundlike teemade puhul muutub eriti tähtsaks turvalisus. Tugev emotsionaalne kogemus võib inimesele olla ka koormav. Millal sina praktiku ja psühholoogiat õppinud inimesena pidurit tõmbad?
Eriti ettevaatlik olen inimestega, kellel on psühhiaatriline diagnoos. On seisundeid, mille puhul ma ei pea sellist tööd sobivaks. Kui seisund on stabiilne, tuleb ikkagi hoolikalt hinnata, kas ja kuidas üldse midagi teha ning milline professionaalne tugi inimesel olemas on.
Ettevaatlik tuleb olla ka raseduse ajal, sest töö võib olla emotsionaalselt intensiivne. Samuti tuleb arvestada inimese psüühilist seisundit ja kasutatavaid tugevaid ravimeid. Minu jaoks ei ole eesmärk iga hinna eest konstellatsioon läbi viia, vaid hinnata, kas inimene on selleks valmis ja saab turvaliselt osaleda.
Üldjuhul töötan täiskasvanutega alates 18. eluaastast. Harvadel juhtudel olen teinud erandi 16-aastasega, kuid siis on kaasas täiskasvanu.
Mind huvitab ka see, kuidas inimest niisuguses töös hoida ja kaitsta. Kui hakkame uurima lapsepõlve, peresuhteid või valusaid kogemusi, ei pruugi ju ette teada, mida see temas esile toob. Mis saab siis, kui konstellatsiooni käigus tuleb üles midagi, millega inimene emotsionaalselt toime ei tule?
Olen seda tööd teinud umbes 15 aastat ja selle aja jooksul on mul olnud kaks olukorda, kus olen pidanud konstellatsiooni katkestama. Inimese emotsionaalne reaktsioon muutus nii tugevaks, et tal oli raske sellega toime tulla.
Siis ei ole oluline enam meetodiga jätkata. Oluline on inimene tagasi tuua siia ja praegu: aidata tal rahuneda, taastada kontakt oma keha ja ümbritsevaga. Praktiku ülesanne on märgata, millal tuleb peatuda.
Siit jõuame ühe olulise küsimuseni: kuidas suhestuvad teaduslik teadmine ja kogemuslikud praktikad? Konstellatsioonide kohta on tehtud uuringuid, kuid nende kvaliteet ja tulemused ei võimalda pidada meetodit tõenduspõhiseks. Mida tähendab teaduslik tõendatus sinu kui praktiku jaoks?
Konstellatsioonid ei ole praegu teaduspõhine meetod – seda tuleb selgelt öelda. Tean, et Eestis ja mujal püütakse selles vallas uuringuid teha, kuid teaduspõhiste uuringute läbi viimine on selle meetodi puhul keeruline. Konstellatsioonis on palju subjektiivset kogemust ja intuitiivset tõlgendamist.
Minule annavad kindlust praktikakogemus ja klientide tagasiside. Aga saan aru, et selline tagasiside ei ole sama mis teaduslik tõendus meetodi toimimisest.
Pean konstellatsiooni eelkõige eneseuurimise meetodiks. Ma ei arva, et seda peaks esitlema millegi muuna.
Ka mina käsitleksin konstellatsiooni pigem eneseuurimise võimalusena. Olen nüüd ise kogenud, et konstellatsioon aitab oma teemasid ja suhteid mõtestada. Kui aga inimesel on näiteks diagnoositud depressioon, ärevushäire või bipolaarne häire, peab ravi jääma vastava pädevusega spetsialistide hooleks. Kas oled selle eristusega nõus ja kuidas seda oma töös järgid?
Jah. Konstellatsioon ei ole ravimeetod ega tervendamismeetod. Sellega ei saa asendada arsti, psühhiaatri või kliinilise psühholoogi tööd.
Kui inimene tuleb mõne kehalise sümptomiga, küsin kõigepealt, millistel uuringutel ta on käinud, milline diagnoos on talle pandud, millist ravi ta saab ning kuidas ravi on mõjunud. Minu soov ei ole vastanduda tõenduspõhisele meditsiinile, vaid võimaluse korral sellega koostööd teha.
Meie saame uurida, kuidas inimene oma elu ja suhteid kogeb ning millised pinged temaga kaasas käivad.
Aira Tammemäe isiklik kogemus. Kell on 15.15. Individuaalne konstellatsioon lõpeb. Olen saanud oma mõtted selgemalt sõnastada nii enda kui ka ruumis tähistatud inimeste vaatenurgast. Ühelt märgilt teisele liikudes muutub ka see, kuidas ma olukorda vaatan. Ma ei saa teada, mida teised inimesed tegelikult tundsid või tunnevad, kuid olen saanud oma küsimustele eri nurkade alt otsa vaadata. Välja on tulnud ka üks valusam teema, mis on seotud minu vanaema ja minu suhetega tema elu lõpus. Olen päris kindel, et kusagil sügaval see kummitas ja mõjutas mind. Ma ei ütle, et nüüd on kõik korras, aga on kindlasti klaarim.
Mulle tundub, et ka tööelus võib olla kasulik uurida, miks mõni olukord meis nii tugevat reaktsiooni tekitab. Mõnikord ärritab kolleegi käitumine meid ootamatult palju või kordub juhiga üha uuesti sama konflikt. Milliseid mustreid oled sina organisatsioonides märganud ja kuidas neid konstellatsioonis käsitled?
Kõige sagedamini märkan inimestevahelisi pingeid. Me ütleme mõnikord kolleegi kohta, et ta ei ole minu veregrupi inimene. Aga miks just selle inimesega nii raske on? Võib juhtuda, et tema käitumine meenutab kedagi meie varasemast elust – näiteks õde, venda, vanemat või õpetajat –, kellega on olnud keeruline suhe. Siis reageerime praegusele kolleegile osaliselt vana kogemuse põhjal.
Sarnaseid reaktsioone võib ette tulla juhi ja alluva vahel. Töötaja võib tõlgendada juhi korraldust kamandamisena, sest see meenutab talle kunagist kogemust lapsepõlvest. See on üks võimalik vaatenurk, mitte etteantud seletus igale konfliktile.
Organisatsioonis saab vaadata ka osakondade koostööd, vastutuse ja töökoormuse jaotust, struktuuri ja eesmärke. Sellisel juhul kasutatakse meetodit pigem olukorra mõtestamiseks ja eri vaatenurkade nähtavale toomiseks, mitte otsuste õigsuse tõestamiseks.
Kui mõelda näiteks kahe osakonna pingelisele koostööle, siis tekib mul praktiline küsimus. Kõiki asjaosalisi ei saa ju alati ühte ruumi tuua, pealegi võib igaüks olukorda erinevalt näha. Kelle vaatenurgast te siis töötate ja kuidas vältida seda, et ühe inimese kogemust käsitletaks kogu organisatsiooni tõena?
Kui minu juurde tuleb üks töötaja ja tahab uurida pinget kolleegiga, siis vaatame tema enda kogemust ja võimalikke ülekandeid selle kolleegi suhtes. Me ei saa aga kindlalt väita, mida tema kolleeg tegelikult mõtleb või tunneb.
Kui tuleb osakonnajuht või ettevõtte juht, saame vaadata probleemi tema vaatenurgast. Võimalik on ka töötuba terve meeskonnaga, kus käsitleme rollide, eesmärkide või töökorralduse küsimusi. Väikeses ettevõttes võibki osaleda kogu meeskond, suures organisatsioonis on mõistlik töötada ühe üksuse või eri osakondade juhtidega
2. detsembril toimuval Äripäeva konverentsil „Psühholoogia 2026: teadus/praktika“ juhendad töötuba “Suhete varjatud positsioonid läbi konstellatsioonide”. Mida osalejatega teha plaanid?
Tahan, et see töötuba annaks eelkõige praktilise kogemuse. Plaanin paarisharjutust, kus üks inimene liigub teise suhtes läbi kuue etteantud positsiooni ning jälgib, kuidas ta end neis tunneb. Seejärel vahetatakse rollid. Harjutus võtab umbes 10–15 minutit, pärast arutame kogetut koos.
Annan osalejatele ka selgituse, mida need positsioonid konstellatsioonide käsitluses tähendavad. Igaüks saab ise otsustada, kas ta tunneb oma kogemuses midagi tuttavat ära või mitte.
Fookus on suhetel. See ei puuduta ainult paarisuhet või perekonda, vaid ka tööelu. Ühtlasi saab inimene väikese ettekujutuse sellest, milline on konstellatsioonis kasutatav kogemuslik lähenemine.

Autori kommentaar: mida ma sellest kogemusest kaasa võtan?

Minu jaoks oli konstellatsiooni kogemuse väärtus võimaluses keerulisi, emotsionaalselt laetud küsimusi teistsugusel viisil lahti mõtestada ja lõpuks selgemini sõnastada.
Pimekonstellatsiooni puhul jäid mind siiski saatma küsimused. Kuidas mõista seda, kui konstellööri kirjeldatud aisting näib osaleja kogemusega kokku langevat? Mõni tähelepanek tabas märki, mõni oli üldine ja tõlgendatav mitut moodi. Ma ei tea, millest need kokkulangevused tekkisid, ega saa oma kogemuse põhjal järeldada, et toimus mingisugune tunnete või teabe ülekanne.
Samas ei pea isiklikult tähenduslikku kogemust tühiseks pidama ainult sellepärast, et meetodi toimemehhanism ja tõhusus pole veenvalt tõendatud. Oluline, et juhendaja tunneb oma pädevuse piire, ei esita tõlgendusi faktidena ega paku eneseuurimist tervishoiuteenuse või tõenduspõhise ravi asemele.

Autori märkus teadusliku tõendatuse kohta

Konstellatsioonide kohta on ilmunud uuringuid, ent nende arv, metoodiline kvaliteet ja tulemuste usaldusväärsus on piiratud. 2021. aasta süstemaatiline ülevaade leidis esialgseid viiteid võimalikule kasule, kuid rõhutas tõendusmaterjali vähesust ja madalat kvaliteeti. 2026. aastal avaldatud eelretsenseerimata süstemaatiline ülevaade ei leidnud usaldusväärset tõendust meetodi tõhususe kohta kliinilistes ega mittekliinilistes olukordades. Seetõttu ei saa konstellatsioone käsitleda tõenduspõhise meetodina. Meetodi kogemuslik väärtus konkreetse inimese jaoks on sellest eraldi küsimus.
Artikli teadusliku tausta täpsustamiseks kasutatud allikad on leitud tehisintellekti ChatGPT abi: Konkolÿ Thege jt (2021), The Effectiveness of Family Constellation Therapy in Improving Mental Health; Souza jt (2026), Family Constellations for All Clinical Conditions, eelretsenseerimata käsikiri.
PANE TÄHELE!
2. detsembril saavad osalejad Äripäeva konverentsi “Psühholoogia 2026 TEADUS/PRAKTIKA” II ja III sessioonis valida kuue erineva kogemusliku töötoa vahel. Kristel Rannamees pakub võimalust isiklikuks kogemuseks töötoas “Suhete varjatud positsioonid läbi konstellatsioonide”. Konverentsile on saadaval viimased 7 saalipiletit SIIN.

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele