30. jaanuar 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põhipuhkuse tekkimine ja kasutamine

Töölepingu seadus (edaspidi TLS) § 55 annab eelduse, et töötaja iga-aastane põhipuhkus on vähemalt 28 kalendripäeva, kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud rohkemates puhkusepäevades või kui seadus ei sätesta teisiti (vt lisaks TLS § 56-§ 58).

Igal töölepinguga töötajal tekib ühes kalendriaastas vähemalt 28 põhipuhkuse päeva, k.a osalise tööaja määraga töötajatel. Siinkohal tasub tähele panna, et 28 kalendripäeva tekib töötajatel ainult töötatud aja eest terve kalendriaasta jooksul jaanuarist detsembrini. Uuel töötajal on õigus nõuda puhkust alles siis, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud.

Näide: Töötaja asub tööle 16. septembril 2019. Sellisel juhul arvutatakse tema põhipuhkuse päevade arv valemi kohaselt järgmiselt: põhipuhkuse päevade arv / päevade arv 2019. aastal * töötatud päevade arv. 16. septembrist 31. detsembrini on 107 päeva. Selle näite kohaselt tekib töötajal 2019. aasta eest 8,21 puhkusepäeva (28/365*107), õigus puhkust nõuda tekib uuel töötajal aga alles 2020. aasta märtsis. Tegelik põhipuhkuse päevade arv arvestatakse kahe komakoha täpsusega.

On üldlevinud arusaam, et ühes kuus tekib 2,33 puhkusepäeva, kasutades arvutuskäiku 28/12 (põhipuhkuse päevade arv / 12 kuud). See aga ei ole korrektne, kuna igas kuus on erinev arv kalendripäevi. Näiteks jaanuaris tekib töötajal 2,38 (28/365*31) puhkusepäeva, kuid veebruaris hoopis 2,15 (28/365*28) päeva. Nende kuude eest, milles on 30 kalendripäeva, tekib 2,30 puhkusepäeva.

Meeles tuleb pidada, et juba kinnitatud puhkuse ajakava on õigus muuta üksnes mõlema poole kokkuleppel. Juhul, kui puhkus ei ole märgitud puhkuste ajakavasse, peab töötaja teatama puhkuse kasutamise soovist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 14 kalendripäeva enne puhkuse algust.

Vähemalt 14 kalendripäeva puhkust peab töötaja kasutama järjest ning tööandjal on õigus keelduda põhipuhkuse jagamisest lühemaks kui seitsmepäevaseks osaks (TLS § 68 lg 5).

Küll aga peab tööandja arvestama mõnede erisustega, mida seadus sätestab. TLS § 69 lg 7 toob välja viis erisust, mille alusel on töötajal õigus põhipuhkust nõuda talle sobival ajal:

1. naisel vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;

2. mehel vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal;

3. vanemal, kes kasvatab kuni seitsmeaastast last;

4. vanemal, kes kasvatab seitsme- kuni kümneaastast last, – lapse koolivaheajal;

5. koolikohustuslikul alaealisel – koolivaheajal.

Põhipuhkuse aegumine ja peatumine

Kasutamata puhkuseosa viiakse üle järgmisesse kalendriaastasse. Tähele tuleb panna, et põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse (TLS § 68 lg 5 ja 6).

Näide: Töötaja põhipuhkuse jääk 2017. aasta 31. detsembri seisuga oli 18 päeva. 2018. aasta eest tekkis töötajal lisaks 28 puhkusepäeva. Kokku oli töötajal 2018. aastal kasutada 46 põhipuhkuse päeva. Töötaja kasutas 2018. aastal ära 14 põhipuhkusepäeva ja 31. detsember 2018 seisuga on põhipuhkuse jäägiks 32 päeva. Uuel kalendriaastal algab aga 2017. aasta põhipuhkuse aegumine, st 01.01.2019 seisuga aegub töötajal 4 põhipuhkuse päeva 2017. aasta eest ja 2019. aastal on töötajal kokku kasutada 56 kalendripäeva (28 kalendripäeva 2018. aasta eest ning 2019. aasta eest lisaks 28 põhipuhkuse päeva).

Puhkuse aegumine peatub ajaks, kui töötaja kasutab lapsendaja puhkust ning lapsehoolduspuhkust, samuti kui töötaja on ajateenistuses või asendusteenistuses (TLS § 68 lg 6).

Allikas: Raamatupidaja.ee