28. september 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Me tahame olla maskideta, me tahame õppida ja areneda ning tahame inspireerida.

Me tahame olla pühendunud, edasipürgivad ja võimekad.

Me soovime, et meie töö oleks tähendusrikas, sest me tahame anda endast parima ja panustada meie ühisesse arengusse.

Me soovime võtta riske, olla ehedad ja haavatavad.

Kui aga meie areng ning töö on muutunud robotlikuks, kui sa ei näe meid enam inimestena ja ei julgusta meid võtma riske, vaid näed meid paljaste ressurssidena ja hindad ainult meie tulemusi, ei suuda ka meie hoolida ja oma pühendumust säilitada ning keerame selja sellele, mida maailm meilt tegelikult vajab: meie annet, meie ideid ja meie kirge.

Me vajame sinu tähelepanu – seda, et sa märkaksid meid, toetaksid meid ja hooliksid meie arengust.

Me vajame sinu tagasisidet – sest kui sa meiega avatult meie tugevustest ja kasvuvõimalustest ei kõnele, siis meie väärtus ja olulisus väheneb ja me tunneme, et pole piisavalt head.

Ja kõige enam vajame, et sa oleksid olemas, oleksid julge ja motiveeriksid iseenda kaudu ka meid julgeid samme astuma.

Meie jaoks on kõige tähtsam lihtsalt see, et sa oleksid haavatav, mõistev ja inimlik ning eelkõige austaksid ja armastaksid ise oma tööd. Kuidas muidu saaksimegi meie seda teha?

Allikad: Motivaatori blogi ja www.brenebrown.com

Autor: Motivaator