Kolm valikut, kui sulle töö ei meeldi

Muuta saab olukordi laias laastus kahel moel.

Esimene on muuta olukorda sisuliselt ehk kui sulle ülemuse mingi käitumine ei meeldi, siis tee sellest temaga juttu. Kui sulle töö ei meeldi, siis ürita muuta töö sisu. Kui sulle naabri koera porised jalajäljed koridori peal ei meeldi, siis koputa naabri uksele ja räägi sellest temaga. Ja siis … paljudel juhtudel pole sinu võimuses olukorda muuta: ülemuse käitumist muuta võib olla ülejõukäiv ülesanne, töö sisu muutmine pole ehk sinu otsustada, teise inimese muutmine on tavaliselt donkihotlik ettevõtmine. Seega …

Teine võimalus on muuta oma suhtumist. Aastaid tagasi ültes Ita Ever ühes intervjuus – ja seda on tegelikult öelnud veel hulk teatriinimesi –, et ta on lõpetanud vihastamise ja asunud üllatuma. Et kui jälle mingi jama juhtub või mõni inimene nõmetseb, siis on ta üllatunud: ohsaa, isegi nii nõme saab olla! Ma pole küll kindel, kas see päris elus nii lihtsalt käib, ent suhtumise muutuse näitena on see hea. „Las ta olla nagu on, ma ei saa teda muuta” või „Oh pagan, mulle ikka meeldib tööl käia – töö juures kohvikus on jube head saiad” või „Okei, selline see töö tänapäeval ongi. Ma ei saa seda muuta, ma saan aga sellega leppida ja enda jaoks parima välja võtta” või … noh, mõistad isegi. Kui aga muuta on ikkagi raske, siis on alati võimalus …

Lahkuda

Ehk olukorras, mida sa muuta ei saa – ei sisuliselt ega ka suhtumise mõttes –, kuid mis ikkagi ja järjepidevalt sind tugevasti häirib, on üks võimalik viis reageerida olukorrast lahkumine. Me ei pea kõiki võitlusi pidama ja mõistlik on valida ise, milliseid võitlusi sa pidada tahad. 99% juhtudel tahab edasi võidelda meie ego, mitte mõistus. „Ma ei saa ikka nii kergelt alla anda” ja „Mida nad siis minust mõtlevad” ja „Kuule ma olen ikka kehvake, kuhu mul minna” ja need muud laused, mida ego erakordse kiirusega hakkab sulle su peas ütlema. Ja samas – olukorra muutmine ja lahkumine on täiskasvanud, enda eest vastutava inimese valikud. Seda pole aga mitte kolmas võimalus …

Kannatada

Väga suur osa meist valib mitmes olukorras just selle kolmanda võimaluse. Me kannatame tööl. Me kannatame kodus. Kuni selleni, et me üha uuesti ja uuesti juhime ennast olukordadesse, käitumismustritesse, kus me teame, et saame haiget. Kus me teame, et see olukord või inimene sööb meie närve, tekitab ärevust ja ebanormaalset stressi. Me oleme veidi nagu masohhistid, ent sel kannatusel on hind. Üks Rootsis tehtud uuring ütleb, et kui sulle tööl ei meeldi ja ülemus on nõme ning sa töötad sedaviisi aastaid, siis sa lihtsalt elad 5–7 aastat vähem. Jah, võib kannatada teatud aja millegi nimel, ent aastaid lihtsalt niisama … ei tea.

Mul on hea tuttav, kes tegeleb kõige muu kõrvalt ka kirikukoguduses inimeste aitamisega, nende kuulamise ja nõustamisega. Mõni aeg tagasi rääkisime teineteisele oma töödest-tegemistest ja mulle kohutavalt meeldis tema meetod, õigem oleks vast öelda nõustamiste lähtekoht. Ja see lähtekoht oli surm. Ta küsib inimeselt: „Ükskord sa sured. Kuidas sa tahad sinnani oma elu elada?” Ehk teisisõnu – elu lõplikkuse teadvustamine on see, mis aitab teha ka eelkirjeldatud valikuid. Niisiis: