19. veebruar 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tootmisettevõtted tunnevad juba mõnda aega, et rahvastiku vananemine lööb neid ennaktempos. Küsimus ei ole tahtes noori tööle võtta. Noor lihtsalt ei astu üle nende ukse. Keskmine vanus tehastes kasvab jõudsalt ja kaugele vaatavamad juhid näevad seda üha kasvava riskina.

Tänased 30ndates eluaastates inimesed said täiskasvanuks eeldades, et nende võimalused ja elukvaliteet on paremad, kui olid nende vanematel. Nad peavad end eriliseks. Näib, et ka tänased 20-aastased liiguvad samas suunas, ehkki selle erinevusega, et kui 15–20 aastat tagasi oli kuum turvaline karjäär, siis nüüd otsitakse rahuldust pakkuvat karjääri – tööd, mida meeldiks teha. Noored elavad illusioonides, kukkumine on aga valus nii neile endile kui ka tööandjatele. Puudub adekvaatne ellu ja töösse suhtumine ning arusaamine, kuidas päris maailmas asjad käivad.

Praegu ellu astuval noorel on selja taga 12 aastat üldharidust, olematu ettekujutus tööturu valikutest, puudulik on ka teadmine ühiskonna seisukohalt vajalikest erialadest. Kõrget enesehinnangut ja optimismi tuleviku suhtes ei tohiks mingil juhul maatasa tampida, ent kindlasti vajavad noored valikute tegemisel mõistlikku nõu.

Ülikooli- ega isegi gümnaasiumiharidust ei pea omandama igaüks, kes vähegi andekas. Nii mõnigi, kes käib gümnaasiumis ainult selle pärast, et teised käivad, võiks omandada vajalikud oskused ametikoolis ja olla kõrge enesehinnanguga erialaspetsialist.

Abikätt vajavad noored oluliselt varem kui põhikooli viimases klassis. Eri elukutseid, karjäärivõimalusi ja töötamise kontseptsiooni toetavas ühiskonnas tuleks varakult tutvustada, samuti aidata igal noorel mõista tema enda huve ja eesmärke ning toetada nende saavutamiseks vajalike tegevuste ja plaanide juures. Selline tööeluks ja kutsevalikuks vajalik ettevalmistus peaks olema integreeritud õppekorraldusse juba algklassides.

Kindlasti ei tohiks töökasvatus jääda teoreetiliseks õppeaineks. Tuleks kasutada iga võimalust, et anda noortele töötamise kogemust ja eduelamusi, nii ettevõtete külastamise, töövarjuprogrammide, tööpraktika, ettevõtluse vms vormis. Tutvustagem noortele nende tulevikuvõimalusi realistlikes toonides, võimaldades neil teha valikuid, mis on kasulikud nii neile endile kui ka ühiskonnale.

* Artikkel on ilmunud Äripäevas.

Autor: Kristiina Veermäe, PwC juhtivaudiitor