Kas riik kasvatab lumehelbekesi?

13-aastane laps võib teha põllumajandustööd, kaubandus- või teenindusettevõttes tehtavaid abitöid, toitlustus- või majutusettevõttes tehtavad abitöid või muid kergeid töid. 13–14-aastane alaealine või 15–16-aastane koolikohustuslik alaealine võib teha kerget tööd, kus töökohustused on lihtsad ega nõua suurt kehalist või vaimset pingutust.

2017. aastal muutusid alaealiste töötamise reeglid lihtsamaks. Muudatuste eesmärk oli parandada alaealiste tööle saamise võimalusi, samal ajal proovides tagada neile efektiivsem kaitse töösuhtes.

Alla 15-aastaste töötajate töölevõtmiseks ei pea tööandja enam tööinspektsioonile eraldi taotlust esitama. Piisab kande tegemisest töötamise registrisse (mida tööandja nagunii kõikide töötajate puhul tegema peab) ja tööinspektsioon toimetab selle infoga edasi, vajadusel tööandjalt lisainformatsiooni küsides. Samuti kaotati alaealistele lubatud kergete tööde nimekiri, mis märkimisväärselt piiras võimalike tööde valikut. Tööaja puhul hakkasid küll kehtima rangemad piirangud koolikohustuslikule alaealisele kooliveerandi keskel. Seda selleks, et õppeveerandi keskel saaks alaealine keskenduda hariduse omandamisele.

Koolivaheajal lubatud töötundide arv aga kasvas. Koolivaheajal saab alaealine töötada küll pool koolivaheajast, kuid näiteks alates 13. eluaastast võib koolikohustuslik alaealine koolivaheajal töötada 7 tundi päevas ja 35 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. See on täiesti arvestatav tööaeg. Mittekoolikohustuslike alaealiste nõuded on leebemad – kui on põhikool lõpetatud või noor on saanud 17-aastaseks, võib ta töötada nagu täiskasvanugi 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas.

Endiselt peame aga arvestama sellega, et lapse organism on kujunemisjärgus ja tema elukogemus on napp. Laps ei pruugi kohe osata talle antud tööd teha, tema võime ohtu hinnata on väiksem, ta vajab rohkem juhendamist ja jälgimist. See on paratamatus, mida seadusega muuta ei saa ja millega tööandja peab arvestama. Samas ei ole mingit põhjust, miks peaks kohtlema last töötajana täisealisest töötajast kehvemini.

Töötamise käigus kinnistub lapses arusaam, et võetud kohustusi tuleb täita. Samas tööharjumusega koos peaks laps saama ka teadmise, et tööle minnes lepitakse tingimustes kokku ja need pannakse töölepingusse kirja, et tal on õigus saada töötasu kokkulepitud ajal ja suuruses, et töökeskkonnas kehtivad ohutuse tagamiseks teatud reeglid jne. Ka see on osa töökasvatusest.

Kõigiga juhtub õnnetusi ja seda ka tööl. 2018. aastal oli alla 18-aastaste töötajatega registreeritud tööõnnetusi 31, millest 5 olid rasked ja 26 kerget juhtumit. Seega ei saa öelda, et laste töötamine ei ole n-ö päris töötamine ja selle reguleerimine on naeruväärne. Lapse tööelus ja -keskkonnas on samad rõõmud ja mured nagu täiskasvanute omas. Lapse oskus negatiivsega toime tulla on aga täiskasvanute omast väiksem. Peame selle eripäraga arvestama.

Me ei saa üle ega ümber ka Euroopa Liidu direktiividest, Euroopa Sotsiaalharta, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) jm rahvusvahelise õiguse normidest. Nende normidega on seadusandja ka arvestanud. Kuid kas see, mida need normid kehtestavad – lapse õigus olla laps, lapse õigus ajale hariduse omandamiseks, lapse õigus tervise kaitsele – on tõesti nii ebamõistlikud? Ma arvan, et mitte. Usun, et keegi meist ei soovi elada riigis, kus neid õigusi ei austata.