Kiirusest võiks loobuda

Mingi tõde peab selles idees siis olema. Mis see võiks olla ja kas sellisest rahvatarkusest, mis sobib ehk agraarühiskonda, on kasu ka info- ja tehnoloogiaühiskonnas?

Ilmselt oleme kõik kogenud, kuidas kiirustades muutume ebatäpseks, kohmakaks ja saamatuks. Võib juhtuda, et kiirustades kulutame harjumuspärastele tegevustele rohkem aega kui rahulikult toimides. Võib olla on kiirus ja kiirustamine üldse eksitavad mõisted, sest lõppkokkuvõttes pole oluline kulutatud aja hulk, vaid tehtud asjade hulk ja kvaliteet.

Aja, nii nagu ka raha puhul on ilmselt mõistlik rääkida kuluefektiivsusest. Ajajuhtimise spetsialistid soovitavad seetõttu head kavandamist, et tegevused oleksid järjestatud vastavalt prioriteetidele, ning energiavaru arvestamist, et iga soorituse hetkel oleksime parimas vormis. S. Covey’l on lugu mehest, kes möödub inimesest, kes saeb käsitsi jämedat puud. Saagijal on särk higist märg ja liigutused töntsiks jäänud, aga saetud on alles üsna vähe. Mööduja küsib, kuidas läheb. Saagija: „Mitte eriti hästi, saag on nüri.” Mööduja pakub välja, et võiks siis ju saagi teritada. Saagija vaatab talle õnnetult otsa ja kurdab: „Ei ole aega, saagida on vaja.”