Sisserände piirarv peab kaduma

Tööjõu nappus on saanud Eesti majanduse arengu peamiseks piduriks ning see probleem süveneb lähiajal veelgi. Tööeas inimeste arv väheneb järgmise kümne aasta jooksul pea 30 000 võrra ja tekkiva lünga täitmisel üksnes robotite peale veel loota ei saa. Väike võõrtööjõu kvoot toob paratamatult kaasa skeemitamise, sest ettevõtted üritavad tööjõupuudusega hakkama saada.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nii ongi appi rutanud tööjõurendiga tegelevad firmad. Kuna lühiajalise töörände korral riik tulijate hulka ei piira, püsib näiteks Eesti ehitussektor suuresti Poola rendifirmade kaudu siia tulnud ukraina ehitajate õlul. Kui juba ühes Euroopa Liidu riigis on tööluba olemas, on töötajate edasine vahendamine pelgalt teenuse vaba liikumine. Küsimus on üksnes, kes kasseerib vahendustasu.

Halvemal juhul on aga ukrainlased siia jõudnud veelgi hämaramate skeemidega ning töötavad illegaalidena. Isegi kui tõele peaksid vastama kõige optimistlikumad hinnangud ja siin illegaalselt töötavaid välismaalasi on vaid mõned tuhanded, jääb riigil saamata aastas üle 10 miljoni euro maksutulu. Lisaks veel illegaalide olematud sotsiaalsed garantiid ja ettevõtjates sunnitud skeemitamise tulemusena üha süvenev harjumus seadustest mööda hiilida.

Majanduslikult ei ole selline Eesti alalisest elanikkonnast 0,1% ehk tänavu 1315 inimese peale surutud sisserände aastane piirarv kuidagi põhjendatud. Ometi ei soovi poliitikud vaatamata tööandjate aastaid kestnud survele seda suurendada või sootuks kaotada. Milles siis asi? Ilmselt on põhjuseks välismaalastega seotud hirmud ühiskonnas. Kuigi enamik erakondi on tööjõukriisi tõsidust ja lahendusvõimalusi mõistnud, kardetakse valijate häälte kaotuse hirmus sellest rääkida.

Seetõttu ei maksa ka loota, et mõni erakond kaks kuud enne valimisi sisserändekvoodi suurendamisest või kaotamisest rääkima oleks valmis. Küll aga peaks see teema kindlasti tõusma kevadel ametisse asuva valitsuse ülesannete nimekirja. Äripäev on kindlalt seda meelt, et vajadusel võib karmistada elamisloa saamise tingimusi, kuid tänane kivvi raiutud piirmäär peab kaduma.

Teisalt võib muidugi juhtuda, et kui otsustamisega piisavalt kaua venitada, kaotab Eesti elatustaseme tõusuga ning mujalt Euroopa Liidust pärit töötajate jaoks konkurentsivõimeliseks valikuks muutumisega kvoot kümnekonna aasta pärast tähtsuse nii ehk naa. Kuid need oleksid suitsevate piduritega sõidetud kümmekond aastat.