Kriisijärgsed aastad õpetasid ettevõtjatele palju. Sealhulgas mitte kartma, mitte kiinduma töötajaisse, vastu võtma kiireid ja ebastandardseid otsuseid, keerama ettevõttes kõik pea peale jne. See on hea, sest värske veri annab alati positiivse efekti. Pealegi on hüüdlause, et pole olemas asendamatuid inimesi, meile juba pähe kulunud.
Nii et kui ettevõttel läheb halvasti, võib julgesti platsi puhtaks lüüa (loe: koondada kõik, keda ainult annab) ja alustada puhtalt lehelt.
Pärast kriisi hakkasid ettevõtjad aktiivselt liitma, tõhustama ja tsentraliseerima. See kõik on tore … kuni üle ei pingutata. Mõnikord satuvad ettevõtjad nn tõhustamisprotsessist nii hoogu, et unustavad peamise – äri hoiavad vee peal andekad, lojaalsed professionaalid.
Tark leiab kergesti uue koha
Jah, pole asendamatuid inimesi, kuid on neid, keda ei ole kellegagi asendada. Need ongi need heas mõttes hullud, kes naudivad oma tööd, jättes ülejäänu tagaplaanile. Juht peab selliseid töötajaid nimepidi tundma ja mitte kuritarvitama nende lojaalsust. See ei ole tema teene, et tark ja andekas inimene täidab meeleldi oma tööülesandeid.
Tark ja andekas leiab endale kergesti ka uue koha ja muudab uue väljakutse enda jaoks sama nauditavaks. Põhjus, miks ta pole seda veel teinud, peitub töös endas, aga mitte juhis. Välja võib vahetada keda iganes, küsimus on: mis edasi? Tark juht ei hakka katsetama, vaid vaatab mitu sammu ettepoole.
* Artikkel on ilmunud Äripäevas